Birgit Püve

 

Uusberg (24) lõpetas EMTA lavakooli alles aasta eest, ometi tundub, et ta on Eesti kultuuritaevas ilma teinud pikemat aega. Seda põhiliselt kahes liinis. Esiteks absurdsete karakterrollidega filmides ("Sigade revolutsioon", "Malev", "Tulnukas", "Buratino"). Teiseks huvitavate teatriprojektide loojana, millele ise teksti kirjutab ("Vahepeatus", R.A.A.A.M-i alt, "Pea vahetus" NO99s) või algteksti kummalisse nihkesse viib ("Head ööd, vend!" Draamateatris; "Mrožeki "Pidu"" Võru Linnateatris).

Sa oled suur mees - vähemalt kogult. Milline sa lapsena olid?

Lapsena, umbes teise klassini, olin täitsa normaalne - peenike ja blond. Siis hakkasin vististi innukamalt sööma ja läksin kogukamaks. Aga keskkoolis olin oma klassis pikkuselt alles neljas, kuigi sama kasvu kui praegu. Enne teatriellu astumist ma ennast suurena ei tundnudki.

Tundub, et sa oled üsna edev. On see juba varasest east nii?

Oli nii jah. Aga lapsena olin süüdimatult edev, lavale tahtsin kogu aeg ja väga. Kuigi kooliteatri aktiivne elu toimub traditsiooniliselt keskkoolieas, õnnestus mul juba seitsmendas klassis nende näiteringi pääseda. Ühe aasta olingi seal koos Priit Võigemastiga, kes käis siis abituuriumis. Raplas oli kaks kooliteatri truppi, kuhu mõlemasse ka mina kuulusin. Siis ühe juhendaja suri, teine jäi lapseootele - sellised igavikulised sündmused -, mistõttu mõlemad jäid juhendajata. Koos oma isaga, kes sel ajal oli Raplas vallavalitsuse kultuurinõunik, ühendasime trupid. Seal hakkasingi lavastama. Isaga koos. Vägev aeg oli. Suurt ambitsiooni lavastada mul sel ajal ei olnud ega ole tegelikult praegugi. Teen seda sellepärast, et aeg-ajalt peab lavastama. Näitlejates on nii palju, mida muidu ei avataks. Ja teemasid on nii palju, millest muidu ei räägitaks.

Millised olid sinu kooliaegsed hiilgeosad?

Ma ei mäleta ennast eriti väiksena ja see, mida ette kujutan, tundub üsna kohutav - väga palju rääkiv ja tähelepanu nõudev laps, kes ikka ja kõikjal oma arvamust avaldas. Kui Priiduga "Pea vahetuse" proove tegime, küsisin temalt, milline ma väiksena olin. Ta ütles, et täpselt samasugune nagu praegu, aga siis ma olin nii väike, et see ei tundunud normaalne ega usutav.

Kõige hingelähedasem osa oli mul Heinrich Bölli novelli "Doktor Murke kogutud vaikimine" alusel koos isaga tehtud lavastuses, kus mängisin noort ajalehetoimetajat, kes ei suuda leppida teda ümbritseva meediasüsteemiga.

Kas sa kolmanda kuulsa Rapla näitleja Märt Avandiga ka juba siis kokku puutusid?

Märt oli mu vanema venna hea sõber ja klassivend kaksteist aastat. Ning laulis minu ema kooris, oli mu ema lemmikõpi­lasi. Aga meie ei saanud Märdiga omavahel üldse läbi. Mina olin jõmpsikas, kes endale ilmselgelt liiga palju lubas. See segas Märti. Aga kui ma natuke vanemaks sain, saime ühe õhtuga sõpradeks.

"Pea vahetuses" on ainult Rap­last pärit elavjõud - sina, Võigemast ja Avandi. Miks just sealt tuleb viimasel ajal nii palju häid näitlejaid ja muid silmapaistvaid kultuuritegelasi (Kristiina Ehin, Vaiko Eplik?)

Lavakoolis õpib veel Mikk Jürjens - minu noorema venna klassivend, ka väga andekas poiss. Ja "Pea vahetuses" mängib üks minu klassivend.

Raplas on head juhendajad mitmel rindel. Siin on pikemat aega loodud pinnast, et noortel inimestel oleks võimalus oma andeid arendada. Orgaanilist pinnast, kus kurgist ei oodata tomatit. Ma arvan, et kõikides linnades leidub andekaid noori. Olen elu lõpuni tänulik nii oma koolile kui linnale sellise keskkonna loomise eest.

Kas sa kellekski teiseks ei ole tahtnud saada?

Väidetavalt vastasin ma juba kolmandas klassis küsimusele "kelleks tahad saada?" - näitlejaks. See tundub mulle praegu jahmatav. Aastal, mis ma pärast keskkooli Tartus sotsiaalteaduskonnas veetsin, mõistsin lõplikult, et tahan ainult teatrit teha.

Kuidas sa oled rahul enda tööde ja tegemiste kajastamisega ajakirjanduses?

Väga mitme otsaga asi. Minu suurim kurbus on seotud tükiga "Head ööd, vend!", millest ei kirjutatud praktiliselt üldse, ja seetõttu pidin üsna ruttu nägema, kuidas teatrikavas märgiti selle juurde "viimast korda". Mittekirjutamine suretab lavastuse. Aga kui inimene juba kirjutab, siis ta võiks alati sammukese edasi liikuda, edasi luua. Luua oma lugu, oma arutlus. Ja see võiks olla inspireeritud ainult lavastusest kui sellisest, mitte isikutest selle taga või tekkinud eelarvamustest. Õnneks on arvustusi, mis meeldivad mulle väga, ja see ei sõltu üldse sellest, kas need on pluss- või miinusmärgiga.

Tundub, et mind nähakse juba kellegi teisena ega anta enam võimalust alustada uut tööd "puhta lehena". Juba paigutatakse mind "noorte ja vihaste" alla, kuigi ma ei usu, et sellised üldse olemas on. Ja kui ongi, siis on vanem põlvkond nad lihtsalt suutnud vihaseks ajada oma suutmatusega vahetult suhelda.

Sa teed paralleelselt näitleja- ja lavastajatööd. Kui rasked on üleminekud?

Kui lavastan, siis unistan sellest, et saaks mängida. Kui mängin, unistan sellest, et saaks lavastada. Nüüd lavastasin kaks tükki järjest ja igatsen topelt mängida. Sassi need asjad ei lähe. Kui näitlen, naudin täiel rinnal, et ei pea vastutama millegi muu kui oma rolli eest - ja selle eest, kuidas see lavastusse sobitub. Kunagi ei kujuta ma ennast ette selle tüki lavastajana, milles parajasti mängin.

Kas lavastaja elu on kriisi ajal mu­retum kui näitlejate oma, keda pidevalt ähvardavad koondamised?

Palgalisi lavastajaid pole eriti palju. Tundub, et nad peavad tõesti vähem muretsema. Aga võiksid muretseda ikka, halvas mõttes muretut teatrit pole ju vaja.

Sinu suurepärast suvelavastust, "Mrożeki "Pidu"" mängiti Võrus kohutavalt vähe. Kas te sellega tuurile ei taha minna?

Otseselt ei ole mõelnud, tükk on nii konkreetse paigaga seotud. Aga see sõltub Võru Linnateatrist. Tänavu suvel olid täismajad vist üleüldse harulduseks ja Võru viinavabrikuski ei olnud kõik etendused kaugeltki välja müüdud. Ma ei tea ju üldse - kuigi olen juurelnud -, mis paneb inimesi teatripiletit ostma või mitte ostma.

Kuidas sa nii toreda näitlejatekolmiku kokku said?

Ago Soots ja Meelis Põdersoo on minu kursusevennad ja ainsad nende seast, kellega ma kooli ajal midagi ei lavastanud. Kuna ka nemad jäid pärast kooli lõppu Tallinna, VAT Teatrisse, siis käime tihti läbi.  Meil on saanud hobiks mängida kolmekesi koos arvutijalgpalli. Käisin vaatamas ka Eesti-Brasiilia mängu ja oli omaette elamus näha elusalt neidsamu mehi, kellega olen arvutis mänginud.

Peeter Rästas on Võru teatri kunstilise juhi Tarmo Tagametsa kursusevend ja sõber. Väga mõnus aeg ja trupp olid.

Kivirähki "Vombatis" mängid sa noormeest, kes rollimängus tahab olla haldjas. Kes sa ise elus rohkem tahad olla: haldjas, inimene, ork või päkapikk?

Ma tahaksin olla inimene. Igas tähenduses. Aga muidu olen ma mina ise ja ei mõtle, kes ma veel peaksin olema. See on mulle elus päris palju häda kaela toonud.

Mida sulle veel mängida meeldib?

Päris jalgpalli. Ja päris võrkpalli. Üldse kõiki pallidega sportmänge, ka lauatennist, sulgpalli. Kui ikka pall mängus, siis ma võin enda higiseks ja hingetuks joosta. Lihtsalt joosta ma ei oska. Lauamängud meeldivad ka.

Koos Meelise ja Agoga mängime sage­li ka lauajalgpalli. On ilus, et ­tavaliselt lõpevad meie mängud 10 : 9.

Milline mulje sulle Eesti-Brasiilia mängust jäi?

Vaadata jalgpalli staadionil on vägev. See on selline elamusevajadus, mida ma teatris ilmselt enam rahuldada ei saa.

Olen teatrist nii läbi imbunud, et näen iga lavastuse taga lavastajat, iga rolli taga planeeritust. Spontaansus ja stiihia on teatrist minu jaoks peaaegu välistatud, kuigi iga teatritegija püüab seda oma töösse panna, ka mina. Jalgpallis ongi kõik nii, nagu näib. Telekast vaadates on selge: see rünnak ei tule välja, see tuleb. Aga vahetult vaadates on kõik 90 minutit huvitav. Mul on idanemas plaan lavastada kunagi üks jalgpallimatš päris staadionil. Kus oleks kõik tegelikult paika pandud ja enne mängu saaks aimu ka mängijatest ja nendevahelistest suhetest, aga põhiosa toimuks ikkagi 2 x 45 minutit kestva mängu jooksul. Eesti mõttes on see muidugi üsna utoopiline.

Oma üllatuseks nägin sind ka dokfilmis "Müümise kunst". Kuidas sa sinna sattusid?

See oli juba enne lavakooli. Olin mänginud Jaak Kilmi "Sigade revolutsioonis" ja ta küsis, kas mul on mõni vahva sõber, kes võiks minna Ameerikasse raamatuid müüma. Kutsusin klassivend Raigo Saariste, kes pidas seal vastu ainult nädala, aga selle aja jooksul juhtus temaga igasugu sündmusi. Mina filmis ei näitle, olen see, kes olen - tema sõber.

Raigo mängibki "Pea vahetuses" koos Märdi ja Priiduga. Müümisega ta enam ei tegele, vaid õpib filmi Balti Meediakoolis ja teeb bändi.

Miks sa "Pea vahetuse" üldse kirjutasid ja lavastasid?

Ma loodan, et see kannab põlvkondlikku käesirutust meie omalt vanemale. See ei ole manifest, vaid viimne hüüd.

Minu meelest on Eestis praegu maru ohtlik põlvkondade lõhe. Minu, Märdi ja Priidu põlvkond on vabaduses üles kasvanud ja õppinud, meie mõtlemine on kardinaalselt erinev eelmisest põlvkonnast. Samas on vanem põlvkond määratud noori aitama ja harima. Aga kui kontakt puudub, siis jääb panus noorte vaimsusele andmata.

Too mõni konkreetne näide, kuidas see lõhe avaldub.

Näiteks on noored harjunud omavahel väga palju rääkima. On see siis õõnes või naiivne või on seda liiga palju, see on iseasi, aga rääkida nad tahavad. Vanemad ei ole harjunud rääkima sellest mis hingel. Mul on tunne, et neil pole olnud võimalust piisavalt teisi usaldada. Selleks, et tekiks õpilase-õpetaja side, peab õpetaja jõudma õpilaseni, sest vastupidine on lootusetult võimatu. Ja tänane vanem põlvkond peaks jõudma selleni, et noori usaldada, ja nendega rääkima. Aga mul on tunne, et nad räägivad mõnikord isegi omavahel formaal­selt. Kui meie põlvkonna inimene juhtub nägema kaaslase jutu taga strateegiat "ta ütleb seda selleks, et...", on see ­räige erand. Vanemal põlvkonnal on erand pigem see, kui seda ei nähta.  Vist.

Oled sa rahul praeguse Eesti dramaturgiaga?

Mulle meeldiks, kui lavastaja ja dramaturg ei oleks nii lahus. Pean õigeks, et lavastaja on ise oma teksti autor - ehkki ta on seda nii ehk naa. Õnneks on meil lavastajaid, kes panevad võõra teksti lavale nii, nagu oleksid nad ka ise selle autorid. Nii, et lugu hingab. Mul on siiralt hea meel iga õnnestunud tüki üle Eesti teatris. Aga minus tekib protest, kui näen lavastaja laiskust, kes autori poolt hoolega läbikomponeeritud näidendi peal liugu laseb. Minu meelest tuleks veel samm edasi astuda, kas või mõnd autori ideed rohkem rõhutada, anda tükile oma hing, mida ­trükitekstil ju ei ole.

Kumb sulle rohkem meeldib: Contra või Uku Masingu luule?

Mulle meeldivad inimesed, kes tegutsevad, teades, kes nad on, ega püüa olla midagi muud. Eriti meeldib mulle Contra puhul tema mängulisus. Olime kord sõbraga, kes teda tunneb, ja hakkasime sõpradele saatma SMSe "Jesus was a Budist". Ainus, kes vastas - ja seda minuti jooksul -, oli Contra. Tema vastus oli: "Ellu was a Puudist". Selline lennukus meeldib mulle väga.

Masingu tekstidest enam olen ma uurinud, missugune ta inimesena võis olla. Tema õpilased olid ju Kaplinski, Tooming, Runnel, ka Toomas Paul. Kõik tõeliselt erinevad suveräänsed mehed, kes nimetavad oma õpetajaks ühe nime. ­Ootan aega, kui jääb aega minna Masingu tekstidega süvitsi. Masinguga seovad mind ju ka eesnimi ja kodukant.

Jääb mulje, et sul on kogu aeg mõni või isegi mitu tööd ­pooleli. Kas sa aega maha võtta pole mõelnud?

Olen ikka. Läinud sügisel oligi mul võimalus kolm kuud mitte midagi teha. Siis sain aru, et see aja maha ­võtmine ­väsitab palju rohkem. Minu väsimus saab olla ainult vaimne, füüsilist esineb ainult siis, kui olen kolm-neli tundi järjest jalgpalli mänginud. Õnneks on mul täiuslik kaasa, kellega koos olles iga õhtuti veedetud minut on tõeline puhkus. Ja muidugi oli lavakool selline paik, kus pandi nii kõva tamp peale kui võimalik. Ja mina olin koos Robert Annusega topeltkoormuse all, sest läbisime nii näitleja- kui lavastajaprogrammi. Kui see neli aastat kord läbi saab, siis pole miski enam koormav ega raske.

Kuidas pääseda noorte näitlejate üleproduktsioonist, mis praegu Eestis valitseb?

Ma ei tea. Olen selle üle väga palju mõelnud. Andekaid noori, kes võiksid näitlejateks saada on iga aastakäigu peale palju, 30-40. On muidugi eriti andekaid, kes kindlasti lavale pääsevad, aga paljudel on see õnneasi. Kui ikka ei saa, siis ei saa. Äkki need, kes tööd ei saa, peavadki midagi muud tegema? Järsku on nad määratud millegi suurema jaoks.

Mis võiks teatrist suurem olla?

Elu ise, pere loomine.

Kas poliitika on suurem kui teater?

Kindlasti ei ole. Ideaalis ei tohiks poliiti­ka olla eneseteostuse koht, vaid andeka­te inimeste kohtumispaik, kuskohas luuakse riik. Nende inimeste eneseteostus võiks toimuda kusagil mujal. On absurdne, kuidas poliitikud teevad kõike risti vastupidi sellele, mis on nende eesmärk.

Tulid just Hiinast. Mida sa seal tegid?

Käisin oma kaasaga meie esimesel reisil. Olime nädala Shanghais.

Kuidas meeldis?

Paljud asjad meeldisid. Veel viimasel päeval jahmatas, et ümberringi on tõesti ainult hiinlased. Iga rassikaaslane, keda näed, tundub vana tuttavana, kellele peab noogutama ja tervitama. Isegi mustanahalised on täiesti omad.

Hiinlased on oma olemuselt ­justkui väiksed lapsed. Selle paralleeli parimas tähenduses. Ehitavad poole kilomeetri kõrguse maja ja kui kuulevad, et ühes teises Aasia riigis ehitati natuke kõrgem, hakkavad kohe veel 50 meetrit kõrgemat ehitama.

Mis on sinu uue hooaja tööplaanid?

Lavastan Vanemuise suurel laval laste­etenduse "Kuidas kuningas kuu peale kippus". See on inspireeritud lavaka 7. lennu telelavastusest, aga mul on tunne, et lapsele ei ole üldse vaja rääkida lugu võimuvõitlusest. Nii et ­Strisdanddolia Vai kirjutab täiesti uue loo uute tegelastega. Aga telelavastuse kuulsad Peeter Volkonski laulud Dagmar Normeti sõnadele jäävad alles.

Uku Uusberg

Sündis 7. detsembril 1984. Lõpetas Rapla Ühisgümnaasiumi 2003. Veetis aasta Tartu Ülikoolis ajakirjandusosakonnas. 2004-2008 EMTA lavakoolis, mille lõpetas lavastajana.

Praegu Draamateatri näitleja.

Isa Valter tegeleb praegu oma noorpõlvearmastuse joonisfilmiga. Ema Urve on koorijuht ja psühholoog.

Noorem vend Pärt sai üldtuntuks Ilmar Raagi filmis "Klass" õnnetu Joosepina. Lõpetas Georg Otsa nimelise muusikakooli ja õpib nüüd EMTAs kompositsiooni. On loonud mitmeid kooriteoseid. Uku näidend "Pea vahetus" on ajendatud Pärdi koorilaulude tsüklist, täpsemalt selle ettekandest hingedepäeval Rapla kirikus.

Vanem vend Andero on Tartu Ülikooli psühholoogiadoktorant ja annab ka loenguid. Uurib ajutegevust.

Uku on vendadele pühendanud viiest Shakespeare'i näidendist kokku pandud lavastuse "Head ööd, vend!".

Uku on teist nädalat abielus, abikaasa Sandra Üksküla õpib samuti lavakoolis.