Toomas Raudami vastne raamat võib korraga tekitada nii pettumust kui äratundmisrõõmu. Pettuda tuleb neil huvilistel, kes luulekoguna välja pakutud üllitisest tõsimeelset poeesiat loodavad leida. Selle asemel esitab autor 47st värsiridadesse murtud tekstist koosneva proosalise perekonnasaaga. Pettunute lohutuseks aga nentigem, et kui Indrek Koffi vormilt samasugune “Eestluse elujõust” pälvis hiljuti luule aastapreemia, siis võib ka Raudami “Alfabeeti” luuletuskoguks nimetada. Ja see on väga autorilähedane raamat. Intuitiivset äratundmisrõõmu kogevad sellegi puhul need Toomas Raudami lugejad, kes on tuttavad tema “Elus enesetapjaga” (1999) või filmiliku romaaniga “Jaak Kino, Kino-Mati ja teised” (2001). Kusagil Lasnamäe bussis kohatud daunitüdruk, kelles autori luulemina tunneb ära oma õe (lk 99), võib aga vabalt olla toosama Oksana, kellele Raudam pühendas oma tänavu ilmunud “Uued Grimmi muinasjutud”.

Nüüdne raamat on pühendatud “Kalle Kurele, kes mind aitas ja julgustas”. Pigem räägib neis sõnades mingi vaimse kongeniaalsuse tunnetus kui tänu otsese abi eest. Kalle Kurg on oma poeetilist autobiograafiat “Pimeduse värvid” (1999) ilmestanud veerand sajandi eest kirjutatud “Eesti eeposega”, kus ta ütleb: “Pool sajandit laman hällis. Mul on täismehe mõistus / ja lapse kasv”. Pensioniikka jõudnud Raudam laseb oma luuleminal kohe raamatu algul tõdeda: “Oleme kääbused / Suurte südametega”. Kääbuseks muutus “mina” pärast seda, kui oli endas pesitseva armastuse tapnud ja pätiveini uputanud. Nüüd on ta ise enesele isa ja ema (lk 30), kel jäävad pähe noorpõlve olematud suudlused (lk 39) ja keda kohates pöörab sõber pea kõrvale (lk 33). Talle meeldib, kui naised pissivad rentslisse, sest ta teab: “Vihmast tekivad lilled / Pissist inimsuhted / Usaldus / Armastus” (lk 24).

Kuid pidagem hoogu. Kalle Kure “Pimeduse värvides” kippus ilmumisjärgne kriitika ilukirjandusteose asemel vägisi nägema postmodernismi õpikut, ent siinkirjutaja ei taha Raudami teosest mingisuguse “-ismi” näidist otsida ega leida.

Seevastu leiab ta siit sõnastuslihtsust, misläbi autor ehk vabaneb talle külge kleepunud liigkeerulisuse või raskepärasuse mainest. Kuid tänasele lihtsaks (ainult palun mitte “uuslihtsaks”!) kuulutatud elulähedusele apelleeriv värsstekst eeldab ka omaette tähestikku. Seepärast pöördubki Raudam raamatu nimitekstis Soomes asunud Jürgeni poole ning palub endale vastav alfabeet saata. Tekstisiseste vihjete järgi saab arvata, et soov on esitatud Jürgen Roostele kui nüüdisaegse proosaluule asjatundjale. Pöördumisele järgnevais perekonnatsükleis ei püüa Raudam Roostet järele aimata, kuid eluläheduse alfabeet töötab seal kindlalt ja pakub tänasele lugejale omaette äratundmisrõõmu. Autori luulemina perekond koosneb tundmustest ja isikustatud igapäevaasjadest. Samasse perekonda kuuluvad ka autori “Lasnamäe õed-vennad”. Enda mõtleb ta kärbuvaks õunapuuks (lk 73) ning poeb väiksesse tühja teokarpi.

Eluläheduskirest haaratuna laseb luulemina koguni endal “suu puhtaks tõmmata”, sest nüüd on tal rohkem hambutuid õdesid-vendi. Kuid kõige taga luurav surm jätab ellu ja ehkki autori alfabeet hõlmab korduvalt ka sõna “prügikast”, ei mahu “prügi” ega “kast” tema perekonnaringi. Eks aimu sellestki “eestluse elujõudu” või lugejale pakutavat äratundmisrõõmu. Raamatut lõpetav kurbusetaju armastuse puudumise pärast aga reedab “Alfabeedi” värssproosaski luule allhoovuste puudutusi, mis seal pole just igapäevane nähtus.


Toomas Raudam
“Alfabeet”

Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 104 lk.