Rebenemine
Nõuka ajal käisid meie õppejõud Ungaris tähtsal konverentsil ja pidasid pärast seminari, et kuidas oli. Ma ei mäleta sellest muud kui üht detaili: ungari inimesed töötavad liiga palju. Päeval töökohas ja õhtuti kodus ja siis öösel koristavad veel kusagil. Õppejõud ägas kui jube see ikka on ja et kellelgi pole enam aega mõtiskleda ja endale elada ja lastele otsa vaadata. Meie noogutasime takka. Ülemäära töötamine tundus jõle.
Aga enam ei tundu. Viimased kümme aastat on siin käinud ikka selline andmine, et pole hoo ja hoobi vahet. Rabamine ja mitu kohta on tavalised. Riigikogus on erand see, kes mujal ei tööta, mitte vastupidi.
Ja mis toimub veel rohujuure tasandil!
Viimasel jõululaupäeva õhtul nägin Randveres, kuidas kell üheksa õhtul oli majale hädasti tarvis katust panna. Külma oli 18 kraadi(ma vaatasin). Neli meest ukerdasid taskulambi valgel katusel, lumi sillerdamas ümberringi, kõrvalmajast levis pahvakatena verivorstihõngu. Sõitsin mööda ja imelik oli. Jõululaupäev. Kingid, kuusk jne. Mõtlesin siis, et ju on venelased, et neile võib andeks anda, jõulud teise koha peal. Aga nüüd tean, et ei olnud venelased. Oli ebareaalne tähtaeg.
Mis puutub puhtama töö tegijaid, siis ega haltuurat enam haltuuraks naljalt ei nimetata. Seda nimetatakse lisatööks või siis peenemalt teiseks tööks(vrdl teine Eesti). See tähendab, et käiakse tähtsalt ametis mitmes kontoris, ja pidevalt öeldakse ühes, et ollakse teises ja vastupidi. Ja ma olen märganud, et need mitme tööga inimesed lähevad rahast rääkides eriliselt kalgiks ja kahtlustavaks.
Loomulikult pole asi ajas. Asi on energias. Seda ei paljunda. Kui ühele jätkub, siis teine jääb ilma. Väga lihtne. Häid mõtteid ei saa tahtega topeldada. Ja tegelikult on see teada kõigile. Iga päev üks kõlbulik mõte. Andekatel poole rohkem. Ongi kõik.
Seda taipavad ka nö arvamusliidrid, kõiketeadva naeratusega neljakümneviiesed. Nende energia on otsakorral. Mäletate, nad küpsetasid juba vahvleid ja keerutasid suhkruvatti. Siis tõid Saksamaalt autosid. Siis hangeldasid metsaga. Siis kinnisvaraga. Samal ajal hakkas tiksuma nende oma väikefirma(naine müüs kampsuneid) ja neist said suuremate ettevõtete tegevjuhid. Täna ei jaksa nad enam. Nende autodes mängib nüüd tasane muusika, kõige hullemal juhul paani flööt ja loodusehääled. Nad on tühjad, aga vajadused ikka endiselt suured. Liisingud, naised, lapsed, reisid, kuldne retriiver. Nõndaviisi püüavad nad siis vaikselt paela järele anda, et kontrollida, kas ümbrus kannatab panuse vähendamise välja. Vastasel juhul saavad nad infarkti. Olete märganud, kui meelsasti nad poseerivad vabaajarõivais? Ja olen juba lugenud nende nö kolumne, et kõvasti mõnusam on vähem tööd teha ja rohkem puhata. Õige jutt. Esialgu teevad nad seda nishitoodetes, nö kompavad turgu. Aga neil on hirm.
See, mida nad kardavad, on Eestis juhtunud juba mitmekümne bossi ülikonnas mehega, kellega sai varem konverentsil trehvatud. Postivana kohale konkureeris selline hulk luusereid, et lust vaadata. Oli juht, enam pole. Olekust kohe näha. Mõni ots neil ikka on. Loengud, konsultatsiooniäri, veel midagi. Aga pidevat kohta, kust käske jaga, netu. Kaptenisild. Just seda tulid need mehed postikonkursile otsima. Rahalised nõudmised, olid tagasihoidlikumad, kui arvatakse.
P.S. Riigi esiluuser on ikka advukaadihärra. Mees, kelle maja on suurem kui põhikool ja kes käitub nagu maailma president. Me kuuleme temast veel!
