Kirjandusklassika uues võtmes: Filmi teema on hing, hinge müümine, ilma hingeta elamine. (Foto: Johannes Pääsuke ja Margus Tamm)

Rainer, kaheksa aastat tagasi jäi sul “Rehepapi” tegemine mitmesuguste asjaolude kokkulangemise pärast pooleli (vaata ka Maria Ulfsaki artiklit “Rehepapi needus” EE 28.4.2005) ja film võteteni ei jõudnudki. Kuidas ja miks sai see idee uuesti üles soojendatud?

See idee on mul kogu aeg mõttes olnud, ma pole seda nurka visanudki. Lihtsalt olukord osutus nüüd soodsaks, saime vastuolud ületatud ja kokkulepped sõlmitud. Võib-olla on see mul nagu kinnisidee, et kunagi alustatud asi tuleb lõpetada. Aga Andrus Kivirähki lugu on seda väärt ja ega see pole vananenud, pigem vastupidi.

Millal ja kus plaanite filmi üles võtta?

Plaanis oli filmida Muhus ja Saaremaal, Koguvas ja Pöides. Aga me teeme uue võttepaikade otsingu, sest vanad lagunenud talud ei pruugi enam alles olla. Võtteid planeerime selle aasta hilissügisesse ja järgmise aasta kevadesse.

Kuidas su kontseptsioon võrreldes ligi kümme aastat tagasi töös olnud versiooniga muutunud on?

Lugu ja tegelased on ikka samad. Suhtumine on muutunud pungimaks, et see toores, jõuline fantaasia üldse Eesti eelarvega filmis ära teha. See ei tuleks eepiline esindusfilm, vaid veidi robustsema keelega. Eeskujuks oli meil siis ja on ka nüüd Johannes Pääsukese realistlikud talupoegi kujutavad fotod, kus mustaks tõmbunud nägudega, lapitud pükstega sakris eesti talupojad elavad muldpõrandate ja madalate lagedega lagunenud taredes. Sellise naturalistliku eheduse saavutamiseks on plaanis kasutada näitlejatena ka nägusid rahva hulgast.

Raamatut uuesti üle lugedes torkas silma animism, kogu loodus on hingestatud. Kõik elab, metsas liiguvad ringi kollid ja vaimud, kostab sosinaid ja karjeid, elutoas magavad loomad, lehmaudarat imevad puugid. Kõiges on hing ja hing ongi filmi põhiteema. Hinge müümine, ilma selleta elamine ja igatsus hinge järele.

Kui lähedal sa oma praeguse nägemusega Kivirähki romaanile oled?

Sündmused on üldjoontes samad, kuigi filmi jaoks on sündmustest ja tegelastest loodud oma süsteem ja Rehepapp tegelasena pole enam keskne kuju. Ka sõna “rehepaplus”, mis on juba ammu Eestis käibele läinud, ei iseloomusta konkreetset Rehepappi kui kirjanduslikku kuju, vaid üldist raamatu vaimu. Kivirähk on “Rehepapis” kokku seganud eesti muinasjutud ja mütoloogia, see on midagi ürgsemat kui lihtsalt satiir varastamisest.

Mulle tundub, et praegu on õige aeg selle filmi jaoks, et lugu hinge puudumisest, üksteise tagant varastamisest ja ülimast ahnusest sobiki tänasesse päeva paremini kui kaheksa aasta tagusesse aega – näib, et see pole mitte üksnes mütoloogiline lugu, vaid räägib ka tänasest Eestist. Kas ma eksin?

Ei eksi. “Rehepapis” pole koomiline see, et varastatakse, vaid see, kui enesestmõistetavalt, tuimalt ja rahulikult seda tehakse. Iga mütoloogia kirjeldab maailmakorda, kuidas asjad püsivad. Selline on hetkel kord ka Eestis ja maailmas. Aga siis paisatakse see kord segi, sekkuvad veelgi ürgsemad jõud, kurat ja Jeesus. See pole museaalne folkloor, vaid must südametunnistus.

Kas žanriliselt plaanid teha fantaasiafilmi? Või musta komöödiat või armastuslugu? Või kõike korraga?

Kõike korraga. Praegu näen ma seda kiire ja tiheda filmina, kus oleks nii komöödiat, romantikat, maagiat kui õudust. Selline hooletu laia pintsliga stiil, mis loksuks natuke üle ääre.

Vahepealse ajaga on tehnika tohutult edasi arenenud. Kas see tuleb sulle “Rehepapi” tegemisel kasuks, näiteks krattide loomisel?

Plaan on filmida kratte nii naturalistlikult kui võimalik, et asi ei näeks välja liiga tehniline. Mõte on reaalselt kratte liigutada ning hiljem nöörid ja muud abivahendid ära kustutada. Tahaks võimalikult vähe kasutada 3D animatsiooni ja rõhuda rohkem leidlikkusele. Kratt on talupojale käepärastest vahenditest ehitatud monstrum, kelle liikumisloogika lähtub tööriistadest, millest ta tehtud on, mitte inimlikust plastikast. Nad peaksid olema veidi nurgelised ja abitud, kuid ettearvamatult ohtlikud, kuna neis on kuradilt saadud hing.

Kellest saab filmi kunstnik? Ja kes on ülejäänud meeskonnaliikmed?

Kunstnik on Jaagup Roomet, kellega koos tegime “Idiooti”, kratikunstnik on Jaanus Orgusaar, operaator Mait Mäekivi. Produktsioonifirma on Homeless Bob ja produtsent Katrin Kissa.

Mis tunne sul režissöörina on selle materjali juurde tagasi pöörduda?

Tunne on parem kui varem. Asjad on rohkem settinud ja kibelen juba tööga alustama.

Kas sul ei ole hirmu, et tegu on otsekui äraneetud projektiga, kuna omal ajal kaasnes sellega nii palju probleeme?

Võib-olla oligi parem, et see siis ei realiseerunud, kuna lahtisi otsi oli väga palju. Aga needus võib tähendada ka seda, et see on jumalale meelepärane asi, mida deemonid püüavad takistada. Targemad pead keskajal teadsid, et deemon on siiski inimesest väiksem ja juhmim ning liigub aeglasemalt kui hobune. Nii et nendest on võimalik lõpuks jagu saada.
Otsitakse näitlejaid“Rehepapile” tehakse uus casting. Filmitegijate eesmärk on kasutada nägusid rahva hulgast läbisegi professionaalsete näitlejatega. Kõik, olenemata soost ja vanusest, kes tunnevad, et nende näojoontes on säilinud ehedat talupoeglikkust või iidset rohmakuse võlu, võiksid enda foto ja andmed saata aadressile info@too.ee.