Rein Põder, “Teadmatus.”
Rein Põder on meie olulisemaid romaniste. Tema “Külmnäpp”, “Imelik vang”, “Äiatar”, “Hula”, “Hiliskevad” ja nüüd siis “Teadmatus” moodustavad viimase paari kümnendi lõikes ühe tuumakama romaanipanuse.
“Teadmatuse” peategelane on keskealine geograafiharidusega poissmehest kirjandustoimetaja Richard Veenes, keda palutakse üles otsida kadunud sõber Lembit (Larry). Sõbra abikaasa, kellesse ka Richard ülikoolipäevil armunud oli, usub, et mees pole lihtsalt kadunud, vaid põgenenud…
Richardi otsingud on edasi antud rööbiti Larry enda päevikulise seletuskirjaga, nii on romaanil kaks minategelast, kaks liini täiendavad teineteist. Richard on ehk õnnetum tegelane, konformistlikum; Larry aga ühiskonnale kaduma läinud mässaja, konkreetsem oma püüdlustes, ja lähemal hullusele.
“Teadmatus” on šokeeriv ulmesugemetega kiimaromaan. Just kiimaromaan, mitte kire- või armastusromaan. Kiim on siin tugevalt võimendatud. Praktiliselt kõik olulised pöördemomendid minajutustaja(te) elukäikudes on seotud seksuaalsuhetega. See on avameelne romaan (ehkki mitte “anatoomiliselt täpne”), romaan meeste mõtlemisest ja ajenditest.
Jutustajana on Põder aeglane ja see aeglus nagu takistaks tal lisamast romaanidesse veel palju mida seal olla võiks - õhku, avarust, detaile, tegelasi, dünaamikat. Dialooge ta pigem pelgab, eelistades nende sisu ümber jutustada ja pikkida taustmõtisklustega. Loosisest puänteeritust ja efekte Põder samuti eriti ei kasuta, võib-olla sellepärast mõjub tema stiil pisut vanamoodsana. Kohati nagu tahaks, et Põderi tegelastel oleks rohkem sõna- ja tegutsemisõigust, et nende sisemaailm avaneks nende käitumise järgi, et oleks võimalik nende üle otsustada distantsilt. Samas on Põder sellise stiiliga saavutanud kummaliselt lummava, haarava, maheda ja sugereeriva sulami eesti olmest ja kultuurilisest palverännakust Lääne-Euroopasse, milles nii ühtlaadi painavalt mõjuvad nii Larry paranoia kui Richardi ekslemised.
