Renate Keerd armastab mängimist. Tema mängud pole aga need suurte meeste mängud, millega saavutatakse ja ronitakse, konkureeritakse ja vastandutakse. Need on pigem lapsemeelsest avastamiselevusest laetud retked, mis liiguvad elu imiteerimiselt puhta kujutlusvõime kuningriiki. Uudishimuradar undab täie hooga. Renate tahab häbitult eksperimenteerida, asju koost lahti võtta ja teistpidi kokku siduda, uurida ulatust ja vaadelda võimalikkust. Need ideed voolavad normatiivsuse pragudest läbi, eirates kivistunud reegleid, narrides positsioone ja staatusi, mis määravad ühiskonna kandetalastiku. Parafraseerides tuntud isemõtlejat Kalev Rajangut: „Miks peab jooksma peaga vastu müüri, kui saab üle müüri lennata või müürist läbi hõljuda?“ Renate dekonstruktivistlik mängulisus toob ilmsiks normaalsuseks peetud nähtusi kõige veidramates vahekordades. Nagu zen-vanake, kes ei jaga suuniseid otse ja loogiliselt, vaid hoopis oota­matute lausungitena või pealtnäha jaburate tegevustena, luues paradoksi, mis peaks naksakamas õpilases põhjustama virgumise.

Need mängud on sündinud küll anarhistlikust lustist, aga teostunud punktuaalse distsipliiniga. Lavakas on talle katsete tegemiseks tarninud parima kvaliteediga, lojaalse ja füüsiliselt võimeka inimressursi.

Me näeme laulukoori, kes esitavad mitmehäälselt pala „väike“ olemisest. 

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: