Restaureerimiskool: rakukesest kool konnaks

Akadeemilise restaureerimisõppe traditsioon Eestis ei ole pikk. Tegelikult võibki seda alustada Juhan Maiste eestvedamisel Eesti Kunstiakadeemia juurde loodud uue restaureerimiskooliga 1997. aastal (enne seda 1995. aastast alustas täiendusõpe), mis praeguseks on kasvanud kohalikul muinsuskaitsemaastikul tooni andvaks keskuseks. Seda mitte üksnes uute konservaatorite ja ametnike koolitajana, vaid ka üldiste mentaliteetide ja väärtushinnangute loojana. Omamoodi on sellest kujunenud koolkond, mis on toomas ­uusi tuuli kohaliku kultuuripärandi hoidmisse ja säilitamisse.

Restaureerimisosakonna algus ei ole juhuslik. See sündis tärkava tarbimisühiskonna eufooria ja kõike uueks loova entusiasmi pinnale. Kui nõukogude aeg oli oma alalhoidlikkuses (ja ehk ka vaesuses) omamoodi tänuväärne aeg kultuuripärandi säilimisele, siis toonane (ja senikestev) peagu hüsteeriaks kujunenud tarbimismentaliteet eelistas reeglina uut vanale. Ka vana väärtustamise aluseks oli pigem selle uuena näimine kui temas peituv tõeline (aja)lugu. Mõisatest said kaasaegsete mugavustega hotellid-koolituskeskused, vanalinna korterite renoveerimise alguseks ja lõpuks oli küprok. Kui ka kusagilt leiti ajaloolisi detaile, mida imekombel aja-raha-teadmatuse survel ei hävitatud, eelistati neid näha rekonstrueeritud või taasloodud uutena. Mõiste “väärtus” seostus eelkõige tarbimisväärtusega. 

Sellele pinnasele tärganud Restaureerimiskool lõi kooli asutaja Juhan Maiste isiku kaudu omamoodi tasakaalustava vastaspoole valitsevale uue-loomise-hüsteeriale – muinsuskaitse ja konserveerimise akadeemiline õpe ei tegutsenud toona mitte niivõrd tehniliste oskuste andjana kui väärtuste ja mentaliteetide loojana. Räägiti autentsusest, paatinast, originaalist ja õpetati nägema ajaloo ilu. 

Enne uue teaduskonna loomist EKAs kandis kunsti- ja arhitektuuripärandi konserveerimise erialale pürgijate tahet peamiselt suur missioon – spetsialiseerumine kulges isikliku initsiatiivi najal, läbi individuaalsete õppe- ja praktikavõimaluste (sh ka rahastamise) otsimiste kadalipu ja kasvas välja teiste erialade baasilt, oli selleks siis kunst, kunstiajalugu, keemia või midagi hoopis kaugemalseisvat. Nii on mitmedki praegused Kunstiakadeemia restaureerimise õppejõud saanud oma hariduse Euroopa keskustes, kas siis suurte ülikoolide juures või erialase praktika kaudu. Ja mõneski mõttes on see praeguse kunstiakadeemia restaureerimisõppe tugevus – ühe põlvkonna erialaspetsialistide Euroopa kogemuse najal on suudetud Eestisse importida nüüdisaegseid teadmisi, oskusi ja teoreetilist tausta, millele tugineb paljus ka praeguste tudengite akadeemiline koolitus.

Praeguseks, 12 aastat hiljem, on Kunstiakadeemia restaureerimisõppe raskuskese üha enam nihkumas algselt filosofeerimiselt tehnilistele teadmistele ja manuaalsetele oskustele. Kuid rakenduslikkuse baasiks on jäänud ja jääb teoreetiliste väärtuste analüüs. Ehk siis enne, kui hakatakse otsima vastust küsimusele “kuidas ja mis meetodiga säilitada?”, üritatakse mõista: miks, mida ja kellele säilitada. Missiooniks ei ole üksnes ise näha osata, vaid õpetada ka teisi vaatama.