Richard Curtis jt. “Blackadder. Kogu see neetud dünastia.”
Aristoteles pidas komöödiat madalaks žanriks, mis ei küüni draama kõrgusteni. No ei tea. Minu meelest on komöödia väga nõudlik žanr, nii näitleja kui ka kirjaniku jaoks. Remsu või Ehlvesti taoline sulepiinaja võib produtseerida lehekülgede kaupa igavust ja mitte keegi ei kobise, ikka leidub mõni Raudam või Adamson, kelle meelest on tegemist kohutavalt “sügava” ja “tähendustiine” tekstiga. Humorist ei saa endale jorutamist lubada, tema peab kohe algusest peale naljakas olema.
Käesolev raamat, võin teile kinnitada, on algusest lõpuni väga naljakas. Ja mitte ainult neile, kes mäletavad Rowan Atkinsoni legendaarset, telehuumori klassikasse kuuluvat seriaali. Ärge usaldage inimesi, kes ütlevad, et stsenaariume ja näidendeid on raske lugeda. See kehtib ainult halbade stsenaariumide ja viletsate näidendite kohta - nagu on võimatu lugeda ka igavaid romaane.
Musträstiku suguvõsa kroonika esindab briti huumori tipptaset, küüniline ja jumalavallatu paroodia mõnitab kõike, mida me eales oleme kuulnud inglastest ja inglise ajaloost, kirjandusest ning kokakunstist. Hea humorist peab olema nii poeet ja psühholoog – ja seda käesolevate lugude autorid ka on. Miski ei ole püha või liiga ropp, kui võetakse vaatluse alla inimloomus – ehk teiste sõnadega, kirjeldatakse ajukääbikuid oma igavesi vajadusi rahuldamas.
Hea ajakirjandustava nõuab, et lugejate tähelepanu äratamiseks peab ajaleheartikkel algama huvitava detailiga. Ma jätsin detaili seekord vahelduse mõttes lõppu, väikseks vaevatasuks neile, kes jaksasid õpuni lugeda. Detail ise on õigupoolest pigem fakt ning kõneleb sellest, et Blackadderi-lugude põhiautor Curtis on abielus Sigmund Freudi lapselapse Emma Freudiga ja neil on kolm last.
