Riik kui omalooming

Golda Meiri autobiograafia on üks kaasakiskuvamaid elulugusid, mida olen lugenud. Samasuguse kire ja pühendumusega, nagu teised hauvad aastaid üht filmi, raamatut, maali või äriprojekti, nokitsesid Golda ja tema kaasmõtlejad ühe riigi loomise kallal. Ja mis on film, raamat või maja ühe riigi ehitamise kõrval! Ukrainast USAsse emigreerunud Golda Meir oli Ameerikas tavaline majanduslikus kitsikuses vaevlev kooliõpetaja, mõned aastad hiljem võis ta aga Iisraeli välis- ja peaministrina ning saadikuna NSVLis liigutada hoobasid mestis suurvõimudega, või vähemasti olla hoobade liigutamise juures, tõmmates sõõrmeisse seda siin tehakse ajalugu-tunnet.

Samasugune eksistentsialistlik-paatoslik ühtehoidmine nagu Balti ketis, tuksus juudi juhtides aastaid – Iisrael oli nende imeline omalooming, mida ümberkaudsed vaenulikud jõud nurjata tahtsid.

Muidugi peab proua Meiri memuaare lugema reservatsioonidega, muidu võib deviis kui ees on kärestikud-veed, siis lihtsalt põletan ma need ära nõiduda.

Pulitzeri preemia nominent, New Yorgi ülikooli professor Tony Judt oli innukas sionist kuni hetkeni, mil puutus ­Iisraelis töötades otseselt kokku palestiinlaste räige diskrimineerimisega. Ei saa ehitada utoopiat tallates järjekindlalt teiste õigustel, kõlas Judti järeldus. Iisrael võiks ometi saada täiskasvanuks ja teismelise vembud unustada. Kasvuraskustes ja õnnetu lapsepõlvega noorele on lubatud pisut rohkem kui 60aastasele ­onule.