Pöial püsti! Filmikriitik Roger Ebert sai Hollywoodi kuulsuste kõnniteel Walk of Fame 2005. aastal oma tähe. Reuters / Scanpix

Film oli moemeedia ja kajastas teravalt ühiskondlikke valupunkte.

2008. aastal Ameerika režissööride gildi auliikmeks saanud Eberti järelehüüdes summeeris Steven Spiel berg: “Roger armastas filme. Need olid tema elu. Tema arvustused läksid võrratult sügavamale kui pöial üles ja pöial alla.”

Tema kirjutised pole kuiv analüüs, n-ö intellektuaalne produkt. Teda saab lugeda ka siis, kui te pole filmi näinud ja ei kavatse seda ka vaatama minna. Enamgi, te ei pea olema pidev kinoskäija, te võite Eberti arvustusi lugeda kui jutustusi elu ja kunsti vahekorrast.

2001. aastal intervjueerisin Ebertit Cannes’is. Ta polnud vaimustuses ei semiootikast, ei freudismist, ei moodsast filosoofiast. Ta ei pidanud suurt teooriatest. Ta pidas oluliseks filmide ja elu vahekorda. Ja selleks on vaja elutarkust ja annet. Ebert oli filmikirjanik. Arvustuste kogu “Sinu film on rämps” (Your Movie Sucks, 2007) eessõnas täheldab ta: “Osa arvustusi on kirjutatud rõõmsa innuga. Teised lustist. Mõned kurbusest, mõned raevust, ja üpris vähesed mürgiselt. Selle varusid hoian ma vaos.”

Eestis Eberti-sugust filmikriitikut ei ole. Olen mõelnud, et kui Peeter Sauter, kes on juba stsenarist, hakkaks pidevalt kirjutama filmidest, oskaks ta need asetada kaasaegse elu foonile.

Ebert alustas 15aastaselt spordireporterina kohalikus ajalehes. Illinoisi ülikooli bakalaureusena sai temast ajalehe Chicago Sun-Times linnasündmuste reporter. Aasta hiljem, 1967, pakuti 24aastasele Rogerile filmikriitiku kohta. Ta loobus Chicago ülikooli doktorantuurist ja pidas selles lehes kriitiku ametit surmani – 46 aastat. Muide, juba 1961. aastal oli ta arvustanud Fellini “Magusat elu”, mida pidas surmani kõigi aegade kümne parima filmi hulka kuuluvaks.

1970. aastal pakkus suurstuudio 20th Century Fox talle ootamatult stsenaristiametit, et parodeerida stuudio filme. Režissööriks kutsuti pehmete seksfilmide lavastaja Russ Meyer. Tulemuseks oli kohutav “Beyond the Valley of the Dolls”, mis tõi aga sisse kümme korda rohkem, kui oli investeeritud.

1975 sai Ebert esimese filmi krii tikuna Pulitzeri ajakirjanduspreemia, mis oli kõva sõna. Samal aastal alustas Ebert televisioonis koos kriitik Georg Siskeliga filme tutvustavat saadet “Sneak Previews”. Aristokraatlikust ja sihvakast Siskelist ning lühemast ja jässakast sarvraamidega prille kandvast sõnaväledast Ebertist sai söakas paar. Filmide hindamine – žest pöidlad üles või pöidlad alla – sai kuulsaks. Fraas ja kujund “Kaks pöialt püsti” patenteeriti. Populaarset saa det kanti üle kogu riigis. Lõpetas selle Siskeli surm 53aastasena 1999. aastal.

Ebert oskas kaasa minna tehnoloogia uuendustega. Ta oli esimesi, kes investeeris Google’isse, ja teenis miljoneid. Ta pidas Facebooki lehekülge ja blogi. Tema Twitteri kontol oli ligi 600 000 jälgijat. Populaarseks tegi Eberti internet. Internet Movie Database’i kriitikute real leiab Eberti esimeselt kohalt. Kui ajalehe Chicago Sun-Times artiklid muudeti aastal 2011 tasuliseks, jäeti tema filmileheküljed tasuta kasutamiseks.

Isa poolt saksa päritolu kolmanda põlve immigrantide laps oli pere ainus. Oma mälestustes kirjutab Ebert, et abiellus alles 50aastaselt, pärast ema surma, kuna ei tahtnud ema pahandada.

1979. aastal liitus kuulsuse katsumuste karusselli läbi teinud Ebert Anonüümsete Alkohoolikutega ja kirjutas hiljem blogi “My name is Roger, and I’m an alcoholic”. See on hea autobiograafiline esseistika. Ebert valdab sõna, seda tunnistavad ka tema 18 arvustusteraamatut. Juba noore reporterina linnalehes oli ta terane ja kiire, kirjutas nii, et temast aru saadaks. Chicago Sun-Times oli rahvaajaleht. Lehearvustused ja teleesinemised täiendasid teineteist. Eberti laadi on iseloomustatud sõnapaariga dry wit, eesti keeles ehk kuiva huumoriga elutarkus.

Chicagos üles kasvanud president Obama mäletas: “Ameeriklaste põlvkondade jaoks, ja eriti chicagolastele, kehastas Roger tervet filmimaailma.”

Ebert kirjutas ligi 200 arvustust aastas. Jagas filmidele tärne ühest neljani. Mida pidas eriti halbadeks, märgistas nulltärniga (zero stars).

2002. aastal diagnoositi Ebertil kõrivähk, ta tegi läbi kolm operatsiooni ja ütles, et neljandale enam ei lähe. Asus kirjutama elulooraamatut ja jõudis selle – “Life Itself. A Memoir” (2013) – ka lõpetada. Vähesed jõuavad.

“Ma usun, et kui me lõpuks, vastavalt oma võimetele, oleme teinud midagi, et teha teisi pisut õnnelikumaks, ja midagi, et teha pisut õnnelikumaks iseend, siis on see parim, mida saame teha. Teisi õnnetumaks teha oleks kuritegu. Enda õnnetuks tegemisest kogu kurjus algabki.”