Roger Osborne “Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu”

Inglise keelest tõlkinud Rein Turu. Varrak, 2008. 431 lk.

Kirjastuse Varrak roll eesti lugeja tsiviliseerimisel – meenutagem seal avaldatud kõikvõimalikke ajalooülevaateid ja suurmeeste elulugusid – on väga tähelepanuväärne. Oluline kivi teadmiste müüris on ka siinne raamat. Muidugi tahavad paksud raamatud natuke vaba aega ja seepärast soovitan seda raamatut enne puhkusi, et oleks, mida suvilasse kaasa võtta.

Vahest on väide, et tegu on just “uue”, enneolematu ajalooga veidi üle pingutatud. Üsna haaravalt ja puhuti esseistlikult on kirja pandud veel üks lääneilma ajaloo ülevaade. Esseistlikest väidetest leiab kõige naljakama juba eessõnas: “Tsivilisatsioon muutus demokraatlikumaks ja vähem elitaarseks (kuna natside liidrid olid armastanud “kõrgkultuuri”)...” See on küll kõige metsikum põhjendus klassikalise kultuuri taandumise ja massikultuuri (popkultuuri) võimutsemise selgituseks. Niisiis diskrediteeris Hitleri Wagneri-armastus kõrgkultuuri?

Mis siis veel? Osborne’i arvates polnud Rooma riigi lõpp mingi tsivilisatsiooni lõpp, vaid selle asendumine puhuti mõistlikuma ühiskonnakorraga. Uusaegse riigi eesmärk on tema arvates olla masinavärk, mis kataks järjest paisuvaid sõjalisi kulutusi. Autor toob välja ajaloo ja poliitika paradokse, polemiseerides siin-seal lääneilmas kinnistunud ajaloo “suure jutustusega”. Meile, kes me oleme elanud kogu aeg ametliku ja omaenese salanarratiivi vahel, pole tema uuenduslikud vaated ehk nii põrutavad.

Teose eelviimane peatükk kannab nime “Kuristiku poole” ja viimane “Tsivilisatsiooni lõpp”.

Tsivilisatsiooni lõppu hakanud ette valmistama “kommunismi ja natsismi kaksiktont”. Natsismi kui tsivilisatsiooni ja inimsuse allakäigu põhitõendi kõrval kirjeldab autor – mõistagi väiksemas ulatuses – ka stalinismi. Kuigi pärast sõja lõppu kujuneb natsismi-vastasusest teatav lääneilma ühendav uus tsivilisatsioon, jätkub genotsiid, ekstremism ja terrorism.

Praegu elame ajastut, millele on omane “headuse ja kurjuse religioossete kontseptsioonide taaselustamine”. Tõesti, “kurjuse impeeriumi” kujund osutus nii produktiivseks, et on viinud tänase “kurjuse teljeni”. Osborne ei jäta meenutamata, et maailm on üldse kuri: järjest rohkem inimesi istub vangis, meie kaasaegse eluvaated kehastuvad järjest jubedamates sarimõrvarites – näiteks dr Hannibal Lecter.

“Läänemaailma liidrid tahavad luua moraalset kindlust, kus maailm on jagatud heaks ja kurjaks,” kirjutab Osborne. Ühel pool on kõike head tähistav tsivilisatsioon, teisel kaos, anarhia ja terror. Eks põhine sellel ka meie riiklik poliitika ja osalus maailma “positiivsel koloniseerimisel”. Osborne jääb sellise lihtsa maailmavaate – võimaluse tõugata kogu maailma progressi teele – suhtes siiski skeptiliseks. Teose viimane lõik on veidi retooriline ja segane, peegeldades ilmselt autori nukrust kaotatud ideaalide pärast. See vihjab, et tõe otsimise asemel on meie saatuseks jätkuv standardiseerumine ja selle kompensatsiooniks saadavad odavad kaubad. Vaid kunsti tegemine tuletab veel meelde, mida tähendab olla “tõeline inimene”.

Sic transit... Aga väga hariv lugemine.