Kunstisaalis patseerimine on kahtlemata hea lastetoa ning kultuurrahva tunnus ja nõnda on maikuiselt helge lõpuks viibida painajaliku virtuaalsuse asemel lihalikult kohal. Puidulõhnaliseks värkstoaks saanud Tallinna Kunstihoonet kaunistavad väikeseformaadilised palmifotod ning uhkelt suurejoonelised puulased ja kratid. Ilma digigiidist tarkust juurde hankimata näeb vaataja antropomorfseid konstruktsioone ning biidermeierlikult armsaid kollaaže.

Välismaa tuntud ajalehes The New York Times (ja eks mujalt tulev tunnustus on ikka tähtsam) mainitud virtuaaltuur erilist lisaväärtust peale seostatud heli ja teksti ei evi. Kuid päris külastusele omane süvenenud, vahest ka loid uitamine on kenasti edasi antud. Usutavasti kõlab piinlikult, ent näituseruumis kohapeal on siiski olemas see purkipanematu „miski“ – originaalne atmosfäär, mida saab haista ja kas või kõndides puudutada.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: