Roman Polanski tabatud!
Möödunud nädala lõpul arreteerisid Šveitsi
võimud Zürichi lennujaamas 76aastase filmilavastaja Roman Polanski,
kes oli tulnud sealsele festivalile kätte saama oma
elutööauhinda. Põhjuseks oli tema 1978. aastal toime pandud
seksuaalvahekord 13aastase tütarlapsega. Ohver on kõnelnud
uimastamisest, uurijad “sugukõlvatusest ja sodoomiast”.
Polanski sõlmis tollal kokkuleppemenetluse, mis tõi kaasa 90
päeva vangistust koos psühhiaatriliste uuringutega, aga
põgenes enne Prantsusmaale.
Šveits on kahtlemata hea
maa, pakkus kodu näiteks Charlie Chaplinile, kui toda Ameerikas
vaenati, aga nüüd otsustas Oscari, Cannes’i Kuldpalmi
(holokaustifilmi “Klaverimängija” eest), Kuld- ja
Hõbekaru võitja ameeriklaste soovil kinni pidada. Miks, on sama
segane kui välisminister Paeti palve venelase Markovi viisakeeld
tühistada. Igatahes on nii Prantsusmaa kui Poola välisministrid
Polanski kaitseks juba välja astunud.
Küsimusi on
mõistagi palju. Kas tegu on sedalaadi roimaga, mis ei aegu – ei
juriidilises ega moraalses mõttes? Nagu holokaust? Kui palju saab
inimesele tema panust arvestades andeks anda? (Sedasama küsib Ingo Normet
siinses lehes Kaarel Irdi kohta.) Ja lõpuks – mida vana mehega
nüüd ikka enam peale hakata, et karistus näiks kuidagi kohane?
„Vali kord!“ pole alati parim nõu.
Üks on
selge – hiljutise euroraportööri arvamus, et Eestis tuleks
kriminaliseerida vahekord alla 18aastase ja täiskasvanu vahel, on halb
mõte. Raske oleks sellise kriminaalide hulgaga toime tulla.