Säälpool seda ja teist

Francois Serpent esitleb teist Supilinna klassikut.

Aleksander Müller. „Vilus on jahe: möödunud sajandi luulet“.
Umara. Tallinn, 2001. 104 lk.

Eks te arvate nüüd, et kui juttu tuleb Aleksander Müllerist, siis peab kindlasti rääkima ka Tartu vaimust, Supilinnast ja kõrtsist nimega Illegaard. Kindel see. Kuidas muidu. Olgu, ma proovin. Aga ega see ikka ei saa olema päris see lugu, mida te tõenäoliselt ootate – et Tartu kui Emajõe-äärne Pariis, kus igal mehel salmid peas ja kõik nii väga romantiline. Ausalt öeldes ei arva ma ka Pariisi kohta, et see on mingi imekoht, kus kõik püsiasukad hulguste ja kassideni välja skribaks salamahti lullasid, võõpaks lõuendit või pläristaks saksofoni. Või et seal igal viimsel kui tänavanurgal on üles rivistatud kolmik – bukinist, kastanimüüja ja karmoškamees – ning igal kolmandal pargipingil lonksavad punaveini ja tonksavad teineteist ilusad tõmmud armastajad. Linnad nagu linnad ikka ja müstikakauge ateistina hoiduks ma parema meelega ka Tartu vaimu kohta suud pruukimast. Siiski... Kui hästi meenutada, tuleb meelde, et midagi ses linnas õhus oli. Tõsi küll, Emajõe ürgoru, Karlova aedade ja Annelinna asfalteeritud mänguplatside kohta see ei käi, aga nii mõnegi kultuuri teenimisele pühendatud hoone lae all hõljus (ja karta on, et hõljub praegugi) mingi spetsiifiline vaim, mida mujal sellises kontsentratsioonis kohanud ei ole. Too kummitus ei tekita vereplekke ega põrgulikku naeru, küll aga painab tõsieestlasliku sallimatusega – kui sa pole siinpool rindejoont, oled meie vaenlane. See selleks, kes on seal elanud või näinud Vahingu “Suvekooli”, teab isegi. Omal moel on see ju ka täiesti loogiline. Sest millal räägitakse Tartu vaimust? Eks ikka siis, kui tahetakse Tartut mõnele teisele paigale vastandada.

Paraku on nii, et seda vaimu imbub kultuuritemplite pühalike võlvide alt ka taaralinna joomaurgastesse. Sest siis, kui tööpäev lõpeb, vajuvad neisse kurvad kujud, jättes kirjandusmuuseumi riiulitele, läbi uuritud Uku Masingu või Rein Sepa käsikirjade kõrvale tolmuma ka iseenda intelligentsuse, et muutuda kõrtsilaua taga arututeks õllekäsnadeks, kelle suhtlemine välismaailmaga seisneb möödujate solvamises või suisa artikuleerimata häälitsustes. Selles mõttes ei ole Mülleri Sass üldse tüüpiline Tartu vaimu kandja, temaga on lood vastupidi: üle kõrtsi läve astudes näeb mees välja nagu inimnahaga üle tõmmatud kurttumm viinalähker, kui teda aga kõnetada, tajud vastuses kidura kogu ning aeglase jutu taga ergast ja konventsioonivaba mõtlemist. Mülleri naljad ei ole niisama lõõp, sageli on nad kohe üsna ootamatud. Sest tema enda sees väike absurd on. Samamoodi on Sass Mülleri muusikaga: selles jorinas ja kräunumises on sees midagi sellist, mis neilegi, kes muidu blues’i kuulata ei viitsi, tõsiselt korda läheb. Või jälle vastupidi, maitse asi.
Aga ma pidin rääkima hoopis Mülleri luulest, täpsemalt raamatust pealkirjaga „Vilus on jahe“, mis – nii imelik kui see ka ei oleks – on Aleksander Mülleri debüütkogu. Kuigi luuletanud on mees aastakümneid ja nendegi kaante vahel on tekste kuuekümnendate lõpust päris viimase ajani. Ehk sellepärast leiabki kuri pilk suures tekstiportsus ka mõningat ebaühtlust. Sellele vaatamata ei ole Mülleri luules igavust ega isikupäratut täitematerjali. Tähelepanuväärseks muudab selle raamatu aga asjaolu, et siin ei ole ühtegi tavamõttes halba luuletust. Ka siis, kui luuletus algab nii, nagu väga paljud kehvad värsid enne teda ja ka tulevikus olema saavad, läheb tekst enne lõppu ikka nii nihkesse, kaldesse või lihtsalt absurdseks (pappel kirsse täis / annab mett kassitapp – lk 13), et lõpptulemust ei saa enam ebaõnnestumiseks pidada. Ka siis, kui Müller võtab kirjutada teemal, millest Tartu NAK treiks lihtlabase vemmalvärsi või mõni Käsu Hansu traditsioone jätkav luuletaja nutaks niisama lahinal, keerab Sass lenkstangi ikka metsa poole, nii et nuta või naera, aga odavat villase viskamist ega pisaraniret Emajõe ja Anne kanali kõrvale tema ei paku. viigid pähe kamm püksi / ja minnakse edasi (lk 22).
Kes ootab sellest raamatust lori-, nutu- või protestilaule, saab petta. Sääraste teemade torkimisele vaatamata on rõhk hoopis mujal. Kõik see kokku on üks suur veidravõitu mäng. Mis on selle mängu mõte? Aga miks pani Chagall kentsakad vanamehed katusele viiuldama, armunud lendama, kalale tiivad selga ja siia-sinna pildi peale naljakaid pudulojuseid? Miks ta ei kujutanud juudi rahva traagilist saatust kahekümnendal sajandil? Või Valgevene küla, nagu see tegelikult oli? Aga äkki oli ta lihtsalt kunstnik?
Samamoodi laulab ja luuletab Sass. Tõsi, kui rääkida tema blues’idest, siis nendes on kurbust ja traagikat piisavalt. Mina pidasin siinkohal silmas hoopis Mülleri luulet, mis on ise omamoodi laul. Mitte laulutekstid (kuigi “Vilus” on neidki), vaid laul. Tema luuletused laulavad ja lainetavad ka niisama, ilma taustalt kostva muusikata. Ja osa neist, kus autor on laamendanud eesti keele kallal, mõelnud välja uusi sõnu ja väänanud olemasolevaid, mõjuvadki nii nagu tundmatus keeles lauldud laul, mille meloodia või rütm tekitab kuulajas sellele vaatamata võnkeid, et ta tekstist tuhkagi aru ei saa.

Mülleri luule on nagu loodus ise: alati orgaaniline, tihti ropp, mõnikord julm ja teinekord inimmõistusele seletamatu. Päris mõttetu siiski mitte. Üks näide, luuletus “Lohh Nussi tuletis”, mis algab sõnadega: Sitaaugu perse hakkas ennast ükskord mõõtma. / Võttis ühe viilu, narmastas teist ka, ikka kannikad. / Pöördus ära, nälkjad ja roosad. / Kukkus siis S. A. P. luigelaulu. / Viinastus. / Nägi läbi ja kuses alla ja seda kaheksanda / mädalapäeva hümnikul; lõpeb aga vaat sedamoodi: KALLIM MA OLEN KINKIMAKS SULLE VÕIMELINE / VARASTAMA LILLI HAUDADELT / KA SINU HAUALT (lk 67). Kohati tulevad suurde mängu ka tõsisemad noodid: Kobra või mokassiinimadu /---/ Paljune ja sigi, sest me ei ihka / enam inimihu lõhna / vaid enamat (lk 54). Laias laastus võiks öelda, et laulutekstideks mõeldud palades on ütlemine sirgjoonelisem kui muidu, aga Sass on Sass ja sugestiivses blues’is (selle sõna kõikmõeldavais tähendustes) “Raske vee vihm” (lk 86) joiub ta muu hulgas: Vihm, vihm, raske vee vihm / kaitske aborigeene ja kadakaid. Kust tal need aborigeenid ja kadakad järsku välja ilmusid, teab üksnes Müller ise.
Sellega üllatused ei lõpe. Et ropu suuga Mülleri Sass võib kirjutada naisega magamisest ja tolle intiimsetest kehaosadest ka lugupidavalt, rõvedate sõnadeta ja nilbe tagamõtteta, tõestab laulu “Noktürn” tekst (lk 84). Luuletus “Jõulud käima peal” (lk 88) võiks meeldida ka neile, kes hoolivad naljast vaid siis, kui see vaid liiga segane pole, sest siin on pandud otse kümnesse vähimagi absurdita.
Tarbetekst (võibolla isegi tellimustöö) “Ood “Illegaardi” 5. sünnipäevaks” (lk 72) ei anna kogule küll midagi juurde, aga ei karju ka. Seevastu pungitsate kunstinäitusele pühendatud laulutekst “Ekshibitsioon “Defekt”” (lk 77–78) logistab julgelt sürrealismi, absurdi ja hullumeelsuse vahel: kuu on taevas kummeline / päevakoer on teel / karvane ja kardab linde / seebiks keegu need /---/ kõik see sitt mul jalus / nagu alati / kes küll ära koristaks / minu palati.
Eelneva jutuga ei tahtnud ma sugugi väita, et kõik selles luulekogus on puhas kuld. Küll aga seda, et tegemist pole muusiku põhitegevuse kõrvalproduktiga, vaid täisväärtusliku osaga eesti kirjandusest. Pole siin vaja mingit hinnaalandust, et näe, moosekant pani värsid kirja, või et Sass on Nähtus ja sellega on kõik öeldud. Et pigistame ühe silma kinni. Ei ole öeldud. Ei pigista. Mülleril on oma käekiri ja tema luuletused moodustavad tervikliku kunstilise ruumi. Ja seda ei ole loonud Supilinn ega Illegaard, vaid luuletaja nimega Aleksander Müller. Tema on kui linnuke “säälpool kerget seda ja teist” (lk 75). Muide, linnud (olgu need siis siisikesed, haned, kormoranid, “bääsuke”, “gurg” või “rong”) lendavad tema luuletustest ikka ja jälle läbi. Vaba taeva elukad. Või mine isahane tea.

Ehk peaksin ma siiski oma sõnu sööma ja tunnistama, et Mülleri elupaiga ning luule vahel on seos? Iseendaga polemiseerides tulin järgmise võrdluse peale: Aleksander Müller ja Mehis Heinsaar – mõlemad elavad Supilinnas ja mõlemad loovad kummalisi omailmu, äkki on selles ikkagi mingi varjatud seaduspära? Võibolla tõesti. Võibolla ongi põhjuseks kuri koll Tartu vaim, kes sunnib loova mõtlemisega inimesi mujale põgenema – olgu siis Elvasse, Pärnusse, Tallinna, suisa maale, sootuks välismaale või hoopistükkis fantaasiamaailma? Aga ehk ei ole asjad ikka nii hullud. Ja küllap mõistis tark lugeja isegi, et minu eelöeldud sõnad ei käi kaugeltki kõigi Tartus elavate haritlaste kohta. Vastupidi – enamik neist on kindlasti meeldivad ja arukad inimesed. Iseasi, milline käitumine jääb üldmuljes domineerima. Siinne kirjutis oleks aga inetult ebaõiglane, kui ma ei nimetaks hea sõnaga Jaan Unti, kes koos tütre Marjaga “Vilu” kokku pani ja tsükliteks hakkis.
Ühte asja tahaks veel öelda: mulle läks väga hinge, et Mülleri luulekogu on “Pühendatud NAISTELE”. Normaalne mees.