Säästu- ja retropresident

On ainult üks president – Arnold. Selline pisut lohutus toonis järeldus hakkab siginema poliitikavaatlejate ja ajakirjanike viimastesse ülesastumistesse. Meedia tahaks vahendada uudiseid, st muutusi, aga neid ei paista.

Aga miks siis Riigikogu, valijamehed ja vist rahvaski muutusi ei taha? Ühed kardavad pessimistliku rahvusliku karakteri tõttu, et muutustega lähevad asjad ainult halvemaks ja teised, et uus president võib hakata tegutsema ja see nõuab raha. Pealegi peaks uue presidendi korral hakkama Arnold Rüütlile ja tema abikaasale pensionit maksma. Oma riik on ikka väga kallis, mida vähem riiki, seda parem jne.

Võidupühakõnes vastustas president kaitseministri ideed palgaarmeest. Sellist priiskamist ei kannataks küll ühegi säästliku eestlase süda välja. Nii et vana mees, kes endale ise palga välja teenib ja pensionärina töötegijate kaela peal ei ela, on tõeline säästu-president. Ei tee teotahtest ettenägematuid kulutusi, olles nii kompromissvariandiks presidendiinstitutsiooni olemise ja mitteolemise vahel.

“Suur osa sellest, mis siinse vaimuelu praegu põnevaks ja eripäraseks muudab, viitab tagasi Nõukogude ajale, selle aja kultuurile,” kirjutas eelmise Areeni essees Berk Vaher. Kui see on nii, siis on Rüütel lihtsalt osa üldisemast minevikulisest diskursusest, retrospektiivsest Zeitgeist’ist, mida väljendas juba meie kunagine eurolaul “Eighties coming back”. Kui see oli meie sõnum Euroopale, siis mis me nüüd kurdame. Ajavaimu vastu ei saa.