On 10. oktoober ja kõlav instrumentaallugu on Tricky kontserdi
avapala. Kontsert klubis Maria, keset Berliini ja keset Euroopa Liitu, kus on
siseruumides teatavasti suitsetamine keelatud. Aga nagu teeb seda laval
õhtu täht, nii suruvad muretult suitsud hambusse inimesed publikus
ja osa sellest suitsust lõhnab siin illegaalsemalt kui tavaline sigaret
kioskist.
Tricky suitsetab täpipealt nii kaua, kui kestab
sissejuhatav instrumentaal. Ja lükkab seejärel käima
pooleteisttunnise show’, mis keskendub peamiselt tänavu suvel
ilmunud kaheksanda heliplaadi “Knowle West Boy” materjalile.
Plaadi, mille puhul räägib kaheksa kümnest arvajast, et
triphopmuusika suurkuju on taas tippvormis ja tagasi karjääri alguse
hiilguse juures. Kuigi Tricky kontsert ei ole õnneks koht, kuhu tulla
otsima üksüheseid versioone plaatidele sätitud lugudest –
laulud on live’i tarvis pisut ümber arranžeeritud, mänguliseks
venitatud –, mahub selle aja sisse arusaadavalt ka mahlaseid mustikaid
tema klassikalistelt ja vähem klassikalistelt plaatidelt.
Ühtlase kullaläikega ei saa Tricky – kodanikunimega Adrian
Thaw – kiidelda. Mitmeid tema plaate vaadatakse kui
ennast-ära-unustanud eksperimenteerimist, kuhu ta enesekindlalt ka
kuulajaid ootab, ent viimased ei pruugi isegi ust leida. Millegi arusaamatu;
endasse süüvinud, muu maailma vastuvõtuvõime unustava
loomingu tootmine on jällegi iseloomulik geeniustele, puudutamatutele
suurmeistritele, ekstsentrikutele, friikidele, kes tõepoolest elavad
omas maailmas, oma reeglitega. Aga nad ei ole seda maailma enda ümber
ehitanud. Nad on sündinud sinna.
Samuti ei kõla
briljantselt kokku Tricky taustansambli pillimäng. Ega ole kõige
vilunumate kopsude ja õlitatud häälepaeltega kaks bäkki
laulvat lauljatari. Miskipärast – äkki mul on lihtsalt liiga
hea tuju – tundub, et nii ongi hea. Et see kontsert siin sillaaluses
rõskes keldriklubis ei ole kliiniliselt täpne, vaid elab ja hingab
ja püüab. Nagu Tricky muusika, mis on kui aeglaselt-aeglaselt veerev
vanker, millel paiguti käiku vahetatakse ja täristatakse. Et
uskumatud üles ehmataks.
Ja siis on Tricky – kes liigub
võrdlemisi vähe, tema peamine lavaloleku komme on ettesirutatud
kätega mikrofonistatiivist kinni hoidmine ja vaikne, aga sihikindel peaga
nõksutamine – kontsert täis seksi. Mitte paljalt ja
taldrikul. Vaid mentaalselt ja hämaralt, hiilivalt kümnete
õhukeste kardinate taga, see seks siin proovib voolata alateadvuse
tagumistesse salakambritesse, et liigutada käima soovid, mis võivad
šokeerida ka soovijat.
Tricky oskab plaadi-Tricky
kontsertlavale tuua ning ta ei tee seda kõige igavamat, kõige
enesestmõistetavat teed pidi.
Enne kontserti sain ma kaela
pressiinimese kaardi, mille puhul lubati mulle rõõmsalt, et
võin astuda Tricky tagaruumidesse ja teda intervjueerida, kui soov peaks
tekkima. See ei saa ju nii lihtne olla? See on ju ikkagi Tricky?! Ja ei olegi.
Turvamees piirdeaia ääres püüab naeratada mu viisakalt
esitatud jultunud soovi peale minna Trickyt lava taha kimbutama.
Uuesti proovin ma Tr
ickyga rääkida kuu aega hiljem Tallinnast. Helistan talle
Prantsusmaale, aga toru võtnud mänedžer lausub vabandades, et
muusikul pole kõige parem enesetunne ja ta ei soovi rääkida.
Täpselt sama kostab ta ööpäeva pärast. No siis on
kehvasti… Aga kaks tundi hiljem heliseb telefon ja kärisev,
kähisev ja ragisev hääl teeb “Helloo!”, reipalt nagu
Marko Reikop, ja Tricky küsib “Well, oled sa nüüd valmis,
et teeks intervjuu ära?”
Hea küsimus.
(Olgu
öeldud, et uuesti teeb Tricky sama reibast ja entusiastlikku
häält intervjuu lõpus, kui me üksteist täname.)
Sa vist elad praegu Ameerikas, eks?
Jaa-jaa, Los Angeleses.
Päris mitmed muusikud ja
näitlejad ähvardasid, et nad kolivad Ameerikast minema, kui pidanuks
juhtuma, et John McCain valitakse presidendiks – kas sul ei käinud
sellised mõtted peast läbi?
Ei, absoluutselt
mitte. Mitte sugugi.
Kas siis sinu arvates ei ole oluline,
kes parasjagu Ameerikat juhib?
Suured, hiiglaslikud
kompaniid juhivad Ameerikat.
Ühesõnaga, see, kes
on Valges Majas…
Ma ei ole põrmugi huvitatud
poliitikast, mu sõber, üleüldse ei paku poliitika mulle
huvi.
Hmm, okei. Mis sind peale muusika – lindistamise
ja kontsertide andmise – rakkes hoiab?
Ainult see
ongi. Muusika tegemine ja tuuril olemine, olen sellega piisavalt busy.
Kui sageli sa muusikat üldse kirjutad?
Siis
kui tunne tuleb.
Aga kuidas siis? Mil viisil sa muusika
üles kirjutad?
Väga lihtsalt – lähen
stuudiosse ja hakkan pihta, muusikat kirjutama. Ja ma ei tee seda kogu
aeg.
Sinu aastal 2001 ilmunud heliplaati
“Blowback” ei võetud just hästi vastu. Paljud
rääkisid ja kirjutasid, et sa oled nüüd eksiteel. Minu
meelest on see üks sinu parimaid albumeid ja…
Ja vaat see on minu lemmikplaat! “Blowback” on minu parim. Ma ei
saa öelda, et üleüldse kõigi aegade parim lemmikplaat,
aga “Blowback” oli uus muusika. See on märksa edumeelsem,
progressiivsem kui ükski teine minu tehtud plaat.
Kui
sa vaatad tagasi oma karjäärile, just nimelt plaatide peale, kas sa
mõtled siis, et siin ja seal sai vigu tehtud, et üks või
teine plaat ei tulnud päris nii hästi välja, kui
võinuks?
Oh yeah, oh muidugi. Ma olen kindlasti vigu
teinud, ja pean mitmetel albumitel teatud lugusid vigadeks. Vist isegi terveid
plaate. Aga samal ajal on mu fänkond, inimesed, kes väga
põhjalikult kuulavad mu muusikat, sellised, et nemad ei pea neid
vigadeks. Mõned neist peavad albumeid, mida ma ise ehk veaks loen, oma
kõigi aegade lemmikplaadiks. Mistõttu, kas mul on õigust
neid vigadeks pidada? Kui kellelegi meeldib, siis on ju selge, et see ei ole
viga.
Kas sa võiksid arvatavatest vigadest
mõned näited tuua?
Osa materjalist plaadil
“Angels with Dirty Faces”. Mõned lood albumilt
“Pre-Millennium Tension”.
Aga ma olen veendunud, et
keegi meist ei ole täiuslik inimene, eks. Niisiis need inimesed, kes minu
muusikat kuulavad, hindavad ka minu vigasid. Arvestavad sellega, et me ei ole
täiuslikud ja veatud.
Aga mis sa arvad, milline on
kõige ülekasutatum omadussõna, mida sinu muusika
kirjeldamiseks on kasutatud?
Ülekasutatum,
hmmm… Pigem ma arvan, et mu muusika on
üle-analüüsitud. Mõned artistid saavad vaid ühe
albumiga hakkama ja nendega ei juhtu väga midagi. Kui mina plaadi
välja annan, sajab otsa kriitikat, hardcore-kriitikat. Nii et jah,
teinekord analüüsitakse üle.
Kuid kas on ka
midagi sellist, millele kriitikud või publik eales tähelepanu pole
osanud pöörata?
See, et mul on
huumorimeel.
Kas muusikakriitikud on sind kunagi miskil moel
aidanud?
Mitte praegu, aga ausalt, kriitikud andsid mulle
minu karjääri. Kui ma alustasin, ei mängitud mu muusikat raadios
üldse. Ja nii sain ma karjääri ainult seetõttu, et minust
kirjutati sel ajal niivõrd palju. Minu esimene plaat lendas
albumimüügitabelis kohe kolmandale kohale ainult muusikapressis
kirjutatu pärast. Niisiis – kirjutajad tegid minu
karjääri.
Just ilmus uus heliplaat Grace Jonesilt
ja sina teed sellel ka teatavasti kaasa. Väga paljud inimesed
räägivad, kui väga nad Grace Jonesi kardavad. Kas sa ka kartsid
teda?
Ei, mitte sugugi. Ta on minu sõber. Tunnen
teda juba aastaid. Mul ei ole mingit põhjust teda karta! Ja temas ka
pole midagi hirmuäratavat.
Miks küll inimesed
siiski kardavad teda?
Sest ta on väga otsekohene. Ja
ta ei aja bullshit’i.
Samuti lugesin hiljuti, et sa
oled nüüd sõber ka Tom Waitsiga…
Jaa, oli küll nii, jaa. Keegi hiljuti tutvustas meid, jaa, sul on
õigus.
Kas sa plaanid ka koos temaga muusikat
teha?
Loodetavasti. Me rääkisime sel teemal. Ehk
saabub päev, kui me koos stuudiosse läheme, jaa, kindel
see.
Mulle tundub kuidagi väga loogiline, kui sa
oleksid oma viimasel albumil – või siis millaski tulevikus –
jõudnud koostööni uute dubstep’i-produtsentidega. Kuidas
sulle see mõte tundub?
Ma muudkui kuulen sellest
dubstep’ist. Just ükspäev ütles keegi, et ma olen Dubstepi
Isa. See on muidugi väga kena. Kena kommentaar. Osutab, et ma justkui
oleks loonud midagi. Ja eks nad on toredad, teevad oma asja ja
eksperimenteerivad. Aga isegi kui miskine žürii otsustab, et mina olen
Dubstepi Isa, usun, et pooled neist noortest
dusbtep’i-tüüpidest ei tea isegi, kes ma selline olen.
Kuid mis tunne sind valdab, kui avastad mõne noore muusiku,
kes kahtlemata sinust inspireeritud on?
See on naljakas.
Kentsakas. Nagu Prince’il on ka mul kontsertidel kaasas üks uus ja
noor lauljatar Marion. Ja ma ei ole kindel, kas ta ise aru saab, aga suur osa
muusikast, mida ta kuulab, on minust mõjutatud. Nii et see on naljakas,
see on lõbus, see generatsioonide vahe, see on omamoodi koomiline, see
on kummaline! Ja see on väga tore.
Teine väga
loogilisena tunduv uus suund sinu puhul oleks drone-metal-bändid –
kas sa tead sellised artiste nagu Sunn O))), Earth…?
Ei, ei tea ma selliseid.
Kuidas sa üldse end uue ja
värske muusikaga kursis hoiad?
Ma ei hoiagi. Mind ei
huvita see. Mind ei koti millegi uue taga ajamine. Suurem osa uuest muusikast
on rämps. Ma kuulan vana muusikat. Ja suur osa praegusest uuest on vana
asja kordamine. Muidugi, ka praegu kirjutavad inimesed väga häid
lugusid, aga see ei ole niivõrd uus, ma ei kuule seal midagi
enneolematut. Ja just enneolematut ma tahan kuulda.
Mind huvitavad
vanad artistid, kes on loonud oma saundi. Praeguse aja artistidest enamik
kõlavad nagu The Beatles, või rollingud, või see ja see
või see ja see. Ei huvita.
Ainuke
asi, mis mind muusika puhul huvitab, on saada efekt “vau, midagi sellist
ei ole ma elus varem kuulnud!”. Aga seda ma täna ei saa.
Kuivõrd palju oled sa ühendatud moodsa informatsiooniga
– oled sa kogu aeg online, kusagil internetis midagi otsimas?
Näkaa, mkm, mind ei huvita selline asi.
Aga
sinu mobiil – on sul helinaks mõni laul?
Ei,
ei, ei. Pole ealeski mõelnud selle peale.
Kui sa
oleksid mõne muusikaväljaande peatoimetaja, kelle sa paneksid selle
ajakirja kaanele?
PJ Harvey. Yeah. Ta on vapustavalt
andekas.
Ma nägin umbes kuu aja eest sinu kontserti
Berliinis. (Tricky köhib torusse) Kontserdi esimese loo ajal tulid sa
lavale, olid publiku poole seljaga ja ainult suitsetasid. (Tricky jälle
köhib. Ma ei tee nalja, just selle küsimuse ajal ta köhis
korralikult – aut.) Kas sa teed sedasi iga show’
alguses?
Köhh-köhh, yeah. Jah, peaaegu et iga
kontserdi alguses. Tavaliselt ikka, yeah.
Kas see on
signaal või soovitus, et me kõik võiksime enne sinu
kontserti midagi suitsetada?
Ei, ei, ei! See ei ole
soovitus. Köhh-köhh!!
Mul läheb
lihtsalt asjasse sisseminemiseks pisut aega. Ja see on just sellepärast
– suitsetan kontserti alustava pika instrumentaalloo ajal, et
jõuaksin esinemise ja lavalolemise lainele. Ma ei saa otse lavale minna
ja kohe laulma hakata. Vaibi kätte saamiseks on mul vaja sisse elada.
Aga kas narkootikumid aitavad muusika saladusi
avada?
Mkm, mitte tingimata. Üks parimaid kontserte,
mis ma andnud olen, andsin ma ilma igasuguse marihuaanata. See oli Koreas,
lihtsalt polnud võimalik kuskilt kätte saada. Ja see oli
tõesti üks mu elu parimaid kontserte.
Kuid
muusika kuulamise asjus?
Ma ei tea. Ma ei soovi eriti
lobiseda sel teemal. Mina kasvasin koos kanepiga üles, aga see on minu
kultuur, osa minu kultuurist, sellest, kus ma tulen. Aga ma tõesti ei
taha seda kellelegi teisele soovitada.
Tricky esineb Tallinnas 20.
novembril Rock Cafes.
Tricky plaadiriiulil
valitud diskograafia
“Maxinquaye” 1995
Võimas sissejuhatus varem Massive Attacki plaatidel häält teinud Bristoli kuti Tricky soolokarjäärile. Mitmel hinnangul ei ole plaadi autor oma debüüdist seniajani midagi paremat teinud. Tõi tumedasse ja unisesse triphoppi küütleva soojuse ja päris seksi. Plaat sai nime Tricky varalahkunud ema Maxine Quaye järgi. Kaasa teeb Tricky tollane pruut Martina Topley-Bird.
Sisaldab kaverit Public Enemy loost “Black Steel in the Hour of Chaos” (Siin “Black Steel”).
“Nearly God” 1996
Märksa tumedam, vähem lõbus ja eeterlik esimesest albumist jäänud templi tõmmis.
Elektroonikast, dub’ist, hiphopist ja rock’ist hämar painaja, mille autoriks märkis Tricky kellegi nimega Nearly God (Peaaegu jumal), mis on omakorda pärit talle ühes intervjuus esitatud küsimusest “mis tunne on olla Jumal… hea küll, peaaegu Jumal?”.
Kaasa teevad muu hulgas Alison Moyet, Neneh Cherry, Martina Topley-Bird ja Tricky tollane, väidetav pruut Björk.
Sisaldab kaverit Siouxsie & The Bansheesi palast “Tattoo”.
“Pre-Millennium Tension” 1996
Tricky haarab suupilli. Tilgutab muusikasse raggat ja gängstaräppi, veel närvilisemaid kitarre ja hiphoppi. Tricky enda sõnul on see plaat, millega ta proovis ära põgeneda sildi “triphop” käest ning pöörata asjad kiiremaks ja hiphopimaks. Välja kukkus ikka aeglane. Ja klaustrofoobiline.
Sisaldab Tricky töötlust Eric B & The Rakimi palast “Lyrics of Fury”.
“Blowback” 2001
Legendaarse punkmuusika plaadifirma Epitaph alafirma Anti väljalase, millega Tricky proovis väidetavalt senisest edukamalt edetabeleid vallutada. Tulemus oli aga pungim, rokim ja paraku publikule ka arusaamatum kui kõik tema varasemad teosed.
Muu hulgas teevad kaasa, oh taevane arm, Alanis Morissette, Cyndi Lauper ja red-hot-chili-piprad Anthony Kiedis ja John Frusciante.
Sisaldab kaverit Nirvana laulust “Something in the Way”.
“Knowle West Boy” 2008
Tricky teeb uuesti kodust muusikat, briti muusikat, ning kõneleb räpasest sünnigetost Knowle Westist. Kostab üle mõne aja taas värvikalt ja rõõmsalt, kuid ei unusta varjudes hiilimist. Plaadi ilmumist takerdas Suede’i kunagise liikme Bernard Butleri soov saada plaadil märgitud kui kaasprodutsent (Tricky polnud sellega väga nõus).
Kaasa teeb teiste hulgas fidget-house’i ristiisa Dave Taylor ja jälle üks laulev pruut Lubna, kellega Tricky laulude “School Gates” ning “Past Mistake” salvestamise järel kiskudes lahku läks.
Sisaldab kaverit Kylie Minogue’i hitist “Slow”, mille video on Tricky arvates “sexy as fuck”.