Schengvõru ka riigikogulastele

Eesti kui väikese tiigri maine hoidmiseks peaks Riigikogu alati asuma tehnikauuenduste eesliinil, arvab Jaan Ruus. Uue leiutise kasutamine riigikogulaste iga­päevases töös annaks selleks ühe võimaluse.

Neli aastat tagasi esitles Solothurni filmifestivalil Šveitsis sealne filmirežissöör, prantslane Laurent Négre (hääldus: neegr) oma uut reklaamfilmi “Schenglet”. See on lühend sõnadest Schengen ja bracelet (käevõru). Eesti keeles siis schengvõru. Tegemist oli elektroonilise käevõruga, mis mõeldi välja immigrantide jaoks. See sisaldab kõiki viisaandmeid ja vajalikku infot külastaja kohta.

Laienenud Euroopa Liit tekitas suuri probleeme piirivalvele ja politseile. (Nüüd oleme ka meie Euroopa Liidu välispiiride hoidjad.)

Vältimaks piirivalve kasvavaid kulutusi, aga ka selleks, et hoida kokku väljastpoolt Euroopa Liitu tulnute aega, soovitas film Euroopa Immigratsiooniametile rakendada uut elektroonilist käevõruviisat (bracelet-visa él?tronique, electronic visacum-bracelet). See viiks mõlemapoolse aja- ja energiakulu tolli- ja immigratsiooniametis miinimumini. Immigratsiooniamet saaks vajaduse korral kontrollida iga hetk kõiki andmeid, kuna schengvõru töötaks Euroopa globaalses multimeediavõrgus IISN (Immigration Information Systems Network). Samuti võiks politsei vajaduse korral igal hetkel näha külastaja asupaika riigis.

Schengvõru katseeksemplari tegemine viis kokku eri elukutsetega inimesed. Tööstusdisainer tegi immigratsiooniameti tellimusel esialgse mudeli, mis saadeti Genfi insenerikooli, kus valmis juba tööstuslik mudel. Ruumilise digitaalfototehnika abil valmistati matriits plastikust schengvõrude tööstuslikuks tootmiseks. Näidisfilmi jaoks kannavad neid näitlejad. Olgu lisatud, et selle valminud reklaamfilmi autor Négre on Šveitsis elav 32aastane prantsalne. Ta õppis Genfi ülikoolis ajalugu ja Barcelonas operaatoriametit. Lõpetas Genfi Kõrgema Kunstikooli
filmiosakonna, aastast 2003 Šveitsi filmirežissööride ühingu liige.

Film toetus olukorrale, kus rikas “Euroopa kindlus” kaitseb ka edaspidi oma piire väljast tulevate vaeste immigrantide eest. Pärast arvustuste ilmumist ajalehtedes Le Temps ja Le Courrier arvas režissöör Négre ise, et tema reklaamfilmis materialiseerunud viisavõru lahendab küll hästi viisaprobleeme, kuid poliitiliselt kasvatab see ohtu totalitaarse ühiskonna suunas.

Kuid Šveitsis välja töötatud elektroonilist viisakäevõru saab edukalt rakendada Eesti Riigikogus.

Riigikogu 30protsendiline palgatõus kuludokumentidest loobumise tõttu seab avalikkuse ette täies jõus küsimused: kuidas saadikud nüüd oma aega mööda saadavad ja kui tihti nad hakkavad Riigikogus käima? Sest palgatõus avab palju uusi võimalusi.
Schengvõru rakendamine annaks sellele küsimusele kohe vastuse.

Riigikogusse tuleku registreerimine toimuks uksest sisenemisel automaatselt. Saadikuil endil poleks mingit tüli. Riigikogu istungite eel annaks schengvõru märku kutsuva helinaga, ükskõik kus saadik ei viibiks. Saadikutele, kes istungile tulemata jäävad, saadaks võru etteheitva, kuid kahjutu elektrilöögi. Otsuse vastuvõtmisel lähetaks võru vastavalt kas siis mõnutunnet tekitava või, vastupidi, pahameelt esilekutsuva heli.

Kuhu võru paigutada? See tuleks juba jätta saadikute endi otsustada. Saab ju ka toota suuremaid, ümber vöökoha asetatavaid võrusid. Elektrooniline võru, muide, vabastaks saadiku ka asjatust dokumentide kaasaskandmisest. Vajaduse korral saaks kindlaks teha saadiku asukoha igal hetkel nii kodu- kui välismaal ja ööpäevaringselt.

Europarlamendi saadikutele, kel kohustus iga päev registreeruda, et mitte ilma jääda päevapalgast, saaks toota suuremaid ja esinduslikumaid võrusid.

Loomulikult ei too schengvõru kasutamine mingeid kitsen­dusi Riigikogu saadi­kute õigustesse. Sest Inimõiguste üld­deklaratsiooni artikkel 13 sätestab:
1. Igal inimesel on õigus riigi piires vabalt liikuda.    
2. Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa, ja kodu­maale tagasi pöörduda.