Seal, kus lõpeb Eesti
Olen Urmas Lennuki näidendit “Päeva lõpus” sealsamas Rakveres 2008. aasta märtsis näinud. Oli nii hall ja ebaolulisi probleeme käsitlev, et ma ei mäleta sellest enam suurt midagi.
Film on tunduvalt parem, paljastades seega, et Lennuk-lavastaja oli nõrgem kui Lennuk-dramaturg. Kui neid kaht ametit üldse ühte isikusse siduma peab.
Uue kvaliteedi on Maiju Ingman saavutanud eelkõige filmispetsiifika tugevate külgede maksmapanekuga: nii ülirikkaliku naturaalsete taustade valikuga kui ka üksiktegelaste teravama väljajoonistamisega. Taustad on rõhutatult maalilised ja film mõjub sama suurejoonelise looduspanoraamide koguna kui Kaljo Kiisa “Nipernaadi”. Võib-olla on taustad isegi liiga läbimõeldud, viimse varjundini kavandatud ning seetõttu steriilsed.
Näiteks pole linal näha ühtegi looma, kuigi külas võiks mõni ju ometi olla. Kuna vaataja näeb ideaalmaastikku, omandavad ka sellel tegutsevad tegelased mõnevõrra ebamaise oreooli. Viimast rõhutab asjaolu, et tegevuspaigaks olevas külas pole poodi, aga on kool (mis küll ka kohe suletakse). Igatahes äärmiselt ebatüüpiline olukord.
Narratiiv on triviaalne: kadunud poja saabumise ja lapsepõlvepaigaga valulise kohanemise modifikatsioon. Seda valulisust rõhutab peategelase Peteri (Velvo Väli) lillakirjaks taotud silmnägu pärast kaklust venna Jakobiga (Erik Ruus). Lisaks vargamäelik tõdemus: kõik hea on siin olnud enne meid.
Põhimõtteliselt on Lennuki süžee tervikuna alles. Lihtsalt rõhk langeb teistele (tundub, et enamjaolt vaataja seisukohalt tähtsamatele) fragmentidele. “Päeva lõpus” oli peamiselt rääkimisnäidend. Filmis on teksti vähem ja juba nimetatud kaunid kevadised loodus- ja taluvaated (mida võimendab tunnusmuusika – Vivaldi “Kevad”) muudavad loo õhulisemaks ning sellesse peidetud leebe traagika jälgitavamaks. On ka tabavaid rekvisiite. Näiteks VEF transistorraadio Jakobi laual annab külaelu mandumist sama hästi edasi kui viinapudel tema peos.
Soomest pärit, kuid Tallinnas filmikõrghariduse omandanud Ingmani lavastajaomapärast kõneleb fakt, et hoolimata kõigi tegelaste “rasketest hingemaastikest” ei kimu nad iga psühholoogilise võbina ajal suitsu nagu Euroopa filmi trafarett nõuab.
Psühholoogilise usutavuse tagab näitlejate mäng suures plaanis (seda kasutab Ingman suhteliselt ohtralt). Seetõttu muutuvad Peteri hingevalud ja pidetus nähtavamaks kui laval. Usume sedagi, et ta on kirjanik, kuigi kirjandusest on filmis juttu ainult ühes stseenis.
Kuna peategelane on usutav, muutuvad usutavaks ka tema suhted teistega.
Ka toob film esile stsenaariumi sõnaosavuse. Säästlik sõnakasutus on alati Lennuki trump olnud, Ingman oskab seda taktitundeliselt rõhutada.
Tekst on üsna mitmekihiline. Näiteks õpetaja Marta (Liisa Aibel) sõnad: “Elame, nagu kardaksime omaenda matustele hiljaks jääda.” Põhimõtteliselt oleks ju tore enda matustele hiljaks jääda. Selle kartmine näitab hirmu astuda üle ühiskonna maksmapandud konventsioonidest, olla kuidagi omanäoline. Samas: kui säärased alalhoidlikud “keskmised” inimesed külast kaovad, on selle hääbumine paratamatu – kooli kinnipanek on ainult vormistamise küsimus. Üksnes väga andekate või väga ohmude allesjäämisel pole tegu enam normaalse ühiskonnaga. (Ja nende laste jaoks on ka teistsugused koolid.)
Leidub üldistusjõulisi tõdemusi. Näiteks kunagi mummulisi trussikuid kandnud ja teiste laste pilkealuseks olnud Pumpsu töötab nüüd haridusministeeriumis. On üldiselt teada, et haridusministeeriumis töötab inimesi, kes pole isegi mummulisi trussikuid kandnud.
Panna filmis mängima täpselt samad näitlejad kes lavastuseski, oli risk (näiteks “Taarkas” seda teed ei mindud). Ometi ei olnud ansamblis nõrka lüli. Täpsemalt: keegi ei mänginud kahvatumalt kui Ruus, keda teame kandvas rollis juba “Tulivees” (1994). Raske öelda, kas tegu oli juhusega või ongi Rakveres nii filmiandeline trupp.
Ainult viie näitlejaga täispikk film on Eestis märkimisväärne. Aga koonerdamise tunnet ei tekkinud. Pigem häiris liiga üheülbaline tumemeelsus ja perspektiivitus. Päris triviaalseks muutumisest päästab “Päeva lõpus” Tepo (Toomas Suuman) lopsakas roll. Tema sõge mässav anarhism on teravas kontrastis tublisti nooremate tegelaste apaatsuse ja kibestumisega.
On ka kuues oluline tegelane, kass Kata. Kuigi algusest peale surnud ja karbis, on tal loo ideelise raamina oluline koht. Kata surm on üks küla allakäigu kurbadest märkidest. Kata lõplik jõudmine rahupaika Peteri ja Jakobi ühisettevõtmisena on lepitus ja lunastus. Küla on määratud surmale, sest viimane elu kihama pannud mees Tepo läheb vangi ja filmi ainus naistegelane Marta kooli sulgemise tõttu lihtsalt minema. Aga enne surma on see küla õnnistuse saanud.
Tähtis osaline on filmis ka Jakobi püss. Selle sattumine Tepo kätte annab hästi edasi eesti maarahva permanentset pimedat viha kõige “parema” ja “uhkema” vastu, mis avaldus 1905. aastal mõisate põletamises, 1940ndate lõpus külaaktivistide tapmises metsavendade poolt ning kõnealuses filmis vallavanema riista otsast äralaskmises.
Lennukil on teatritekste, millest saaks põnevamaid filme teha. “Boob teab” annaks suurejoonelisi mänguvõimalusi koer-inimesest nimitegelase visuaalse kujuga. “Kadunud kindapood” mõjuks ahistava irreaalsuse ja põnevuse seguga. Aga ka “Päeva lõpus” ei mõju hetkekski piinlikult nagu mitmed eesti filmid, kus on üritatud “mitte millestki” “midagi” teha (“Kinnunen”, “Stiilipidu”). Või kus on tehtud “millestki” “mitte midagi” (“Karu süda”, “Meeletu”). See on tugeva eetilise ning esteetilise selgrooga film. Esimest tõestab kas või kodulehekülje moto: “Maal ei tohi inimene raisku minna.”
Või veel üks kõnekas lause “Päeva lõpus” skriptist: “Jääda saab sinna, kus midagi on. Siin ei ole ju midagi.”
Ei ole jah. Aga film nüüd on.
Rakvere Teater&LineFilm.
Režissöör Maiju Ingman. Stsenarist Urmas Lennuk. Mängivad Velvo Väli, Liisa Aibel, Erik Ruus, Toomas Suuman ja Tarvo Sõmer. 120’. Esilinastus Rakvere Teatris 28. dets 2009.
Tallinna esilinastus 7. jaanuaril kl 19 Artises, kus film linastub.
