09.03.2007, 00:00
Segane tervitus
Kadri Kõusaar leiab, et “Tervitusi Nõukogude Eestist” sisaldab küll efektset arhiivimaterjali, ent ei sobi ei algajale ega edasijõudnule.
Dokumentaalfilm “Tervitusi Nõukogude
Eestist” on üks kummaline film. Osalt väga meisterlikult
tehtud, arhiivikaadrite valikult lausa võrratu, teisalt aga ilma
sihtgrupita ja laialivalguv. Tekib küsimus, mida meile öelda
tahetakse.
Jääb mulje, et režissöör Urmas E. Liivil oli süvendatud huvi nõuka aja värvika visuaalia ja küünilise propaganda vastu. Urmas E. Liiv on arhiivis veetnud lugematuid tunde ning leidnud tõelisi pärleid. Näiteks kaadrid, kus kolhoositar räägib, kuidas ta endal kogemata käe küljest ära saagis, ja keegi arst soovitab inimestel, kel selline õnnetus juhtub, käsi haiglasse kaasa võtta.
Olles leidnud arhiivist kulda, hakkas E. Liiv vist mõtlema, kuidas seda kõike nüüd tänapäevaga siduda. Ahjaa – võtame kolm endist dissidenti ja monteerime neid vanade ringvaadete vahele! Kogu film ongi üles ehitatud stiilis – efektne/jabur ajalookaader versus eksdissident rääkimas: “No kuulge. Ega see nüüd päris nii ka ei olnud.” À la arhiivikaader näitamas idüllilist Mustamäe korterit ja kuulutamas, kuidas iga tööline võis sellise saada, ja seejärel Tiit Madisson selgitamas, et tegelikult ju nii ei olnud.
Muidugi ei olnud – aga nõuka kaadrid on visuaalselt läbitöötatumad ja hoolega valitud ning seetõttu mõjuvad nad palju veenvamalt kui Madissoni-Kelami-Pareki rääkivad pead. See on nagu veenvuse ja efekti seisukohast ebavõrdne võitlus. Madissoni-Kelami-Pareki lugudega oleks pidanud kas rohkem tööd tegema, nad üldse välja jätma või valima neist ühe (näiteks Kelami, sest tema liin oli kõige õnnestunum). Kuidas seostub nõuka aja ja Madissoni vabadusvõitlusega see, et ta endale Kreekas maja tahab osta? Ja Hollandi abielupaar, kes kiidab oma vagunelamut? Madissoni jõuline naine tungib liiga esiplaanile. Pareki reis Iisraeli on küll huvitav vaadata, ent sellest võiks teha teise filmi. Tunne Kelami liin on rohkem seotud. Üldplaan inimtühjast europarlamendisaalist, kui Kelam räägib eesti rahva kannatustest nõuka ajal, omandab lausa eksistentsiaalse mõõtme. Üle tühjade pingiridade looklevad kaadrid näitavad, kui palju meie rahva saatus teistele korda läheb.
Samamoodi mõjub video Kelami ettekandest kusagil banketil, kus kogukaid kuulajaid huvitab rohkem tordisöömine kui statistika eestlaste massküüditamisest. Kuid meile ei näidata üldplaani ja seetõttu hiilib sisse mulje, et äkki on
E. Liiv intsidendi lihtsalt kokku monteerinud (eraldi kesk- ja lähiplaanid tordisööjatest ja Kelamist, st võib olla, et tegelikult filmiti tordisöömist ajaliselt hiljem, kui Kelami ettekanne oli juba lõppenud).
Kui filmi sihtgrupp on algajad, kes ei tea sellest ajast midagi, siis neile võib jääda õige segane mulje. Rõõmsad pildid marssivatest pioneeridest, kerkivatest majadest ja surisevatest trampliinidest ei mõju ju sugugi õõvastavalt – ja siis ütleb keegi rääkiv pea, et aga nii ei olnud. Ei aita ka irooniat taotlev voiceover, mis on korraga liiga vähe irooniline ja samas ei anna ka tõsist infot.
Kui filmi sihtgrupp on edasijõudnud, siis neile on kogu Madisson-Kelam-Pareki liin üleliigne, sest pole ju mõtet hakata matemaatikule korrutustabelit õpetama.
Kelam inimtühjas europarlamendis oleks ehk veelgi võimsamalt mõjunud siis, kui sinna ette oleks näidatud dokmaterjali küüditamisest, loomavaguneid jne. Praegu tuli see lõbusa olümpia v&otil de;i pioneerimarsi otsa.
Tiskrest ja Tamjärve koolist nõuka stiilis kokkumonteeritud tänapäevaringvaade oli vaimukas ja hea – ent algajale võib see jällegi olla arusaamatu. Pärast seda ei ilmunud ka ühtki rääkivat pead seletama, et khm, päris nii see ju ka ei ole. Ütleme nii, et paralleel oli ju ainult visuaalne. Kui see on aga mõeldud vihjena, et kõik on samamoodi nagu vanasti, siis: Urmas, istu, kaks.
Töö arhiivis: viis pluss, inimtühi europarlamendisaal: viis pluss, kõik muu: kolm.
Jääb mulje, et režissöör Urmas E. Liivil oli süvendatud huvi nõuka aja värvika visuaalia ja küünilise propaganda vastu. Urmas E. Liiv on arhiivis veetnud lugematuid tunde ning leidnud tõelisi pärleid. Näiteks kaadrid, kus kolhoositar räägib, kuidas ta endal kogemata käe küljest ära saagis, ja keegi arst soovitab inimestel, kel selline õnnetus juhtub, käsi haiglasse kaasa võtta.
Olles leidnud arhiivist kulda, hakkas E. Liiv vist mõtlema, kuidas seda kõike nüüd tänapäevaga siduda. Ahjaa – võtame kolm endist dissidenti ja monteerime neid vanade ringvaadete vahele! Kogu film ongi üles ehitatud stiilis – efektne/jabur ajalookaader versus eksdissident rääkimas: “No kuulge. Ega see nüüd päris nii ka ei olnud.” À la arhiivikaader näitamas idüllilist Mustamäe korterit ja kuulutamas, kuidas iga tööline võis sellise saada, ja seejärel Tiit Madisson selgitamas, et tegelikult ju nii ei olnud.
Muidugi ei olnud – aga nõuka kaadrid on visuaalselt läbitöötatumad ja hoolega valitud ning seetõttu mõjuvad nad palju veenvamalt kui Madissoni-Kelami-Pareki rääkivad pead. See on nagu veenvuse ja efekti seisukohast ebavõrdne võitlus. Madissoni-Kelami-Pareki lugudega oleks pidanud kas rohkem tööd tegema, nad üldse välja jätma või valima neist ühe (näiteks Kelami, sest tema liin oli kõige õnnestunum). Kuidas seostub nõuka aja ja Madissoni vabadusvõitlusega see, et ta endale Kreekas maja tahab osta? Ja Hollandi abielupaar, kes kiidab oma vagunelamut? Madissoni jõuline naine tungib liiga esiplaanile. Pareki reis Iisraeli on küll huvitav vaadata, ent sellest võiks teha teise filmi. Tunne Kelami liin on rohkem seotud. Üldplaan inimtühjast europarlamendisaalist, kui Kelam räägib eesti rahva kannatustest nõuka ajal, omandab lausa eksistentsiaalse mõõtme. Üle tühjade pingiridade looklevad kaadrid näitavad, kui palju meie rahva saatus teistele korda läheb.
Samamoodi mõjub video Kelami ettekandest kusagil banketil, kus kogukaid kuulajaid huvitab rohkem tordisöömine kui statistika eestlaste massküüditamisest. Kuid meile ei näidata üldplaani ja seetõttu hiilib sisse mulje, et äkki on
E. Liiv intsidendi lihtsalt kokku monteerinud (eraldi kesk- ja lähiplaanid tordisööjatest ja Kelamist, st võib olla, et tegelikult filmiti tordisöömist ajaliselt hiljem, kui Kelami ettekanne oli juba lõppenud).
Kui filmi sihtgrupp on algajad, kes ei tea sellest ajast midagi, siis neile võib jääda õige segane mulje. Rõõmsad pildid marssivatest pioneeridest, kerkivatest majadest ja surisevatest trampliinidest ei mõju ju sugugi õõvastavalt – ja siis ütleb keegi rääkiv pea, et aga nii ei olnud. Ei aita ka irooniat taotlev voiceover, mis on korraga liiga vähe irooniline ja samas ei anna ka tõsist infot.
Kui filmi sihtgrupp on edasijõudnud, siis neile on kogu Madisson-Kelam-Pareki liin üleliigne, sest pole ju mõtet hakata matemaatikule korrutustabelit õpetama.
Kelam inimtühjas europarlamendis oleks ehk veelgi võimsamalt mõjunud siis, kui sinna ette oleks näidatud dokmaterjali küüditamisest, loomavaguneid jne. Praegu tuli see lõbusa olümpia v&otil de;i pioneerimarsi otsa.
Tiskrest ja Tamjärve koolist nõuka stiilis kokkumonteeritud tänapäevaringvaade oli vaimukas ja hea – ent algajale võib see jällegi olla arusaamatu. Pärast seda ei ilmunud ka ühtki rääkivat pead seletama, et khm, päris nii see ju ka ei ole. Ütleme nii, et paralleel oli ju ainult visuaalne. Kui see on aga mõeldud vihjena, et kõik on samamoodi nagu vanasti, siis: Urmas, istu, kaks.
Töö arhiivis: viis pluss, inimtühi europarlamendisaal: viis pluss, kõik muu: kolm.