20.02.2009, 00:00
Sein on ees
Andres Maimiku arvates näitab prantslaste film “Seinte vahel” markantselt, et integratsioon ei ole helesinine eesmärk, milleni abirahade ja europrojektide abil jõutakse, vaid pikk ja piinarikas protsess, mille lõppu polegi näha.
Veebruaris linastub kinos Sõprus Laurent Cantet’ ja
François Bégaudeau film “Seinte vahel”. See on
pooldokumentaalne lugu ühest probleemsest klassikollektiivist, kellega
murrab piike emakeeleõpetaja François Marin. Kuna tegemist on
riigikooliga, siis koosneb klass põhiliselt immigrantide perede lastest.
Lisaks emakeelele ning prantsuse kultuuri tutvustamisele üritab
François kangekaelselt õpilasi suunata adapteeruma prantsuse
ühiskonna ja mentaliteediga. See missioon meenutab peaga naela seina
peksmist. Esiteks tuleb murda puberteedikarja grupiviisilist trotsi, mis
peaaegu kogu klassi on halvanud. Iga veidigi keerukama mõiste
tutvustamine on kohutavalt kurnav tegevus, iga ülesande juurde käib
katkematu hala ja õpetaja närvikava testimine. Meie ei õpi
põhimõtteliselt, see on vastik ja igav ja memmekas. Meid nagunii
ei taheta, prantslaste jaoks jääme igal juhul teise sordi inimesteks.
Pidevalt õhutab keegi vastasseisu – meie versus nemad,
õpilased versus õpetajad, immigrandid versus
põlisprantslased, araablased versus mustanahalised. Kurat, miks nad
küll ometi aru ei saa, mis neile endile kasulik on??!
Säilitamaks autoriteeti peab François igal hetkel end kehtestama,
leidma hapra tasakaalu türannia ja liberaalsuse vahel. Et probleemkoolis
sellist tööd teha, peab õpetajal olema tohutult meelekindlust
ning empaatiat, aga samas ka kaasasündinud karisma ning
kõnelemisoskus, kindel närvisüsteem ning kõva
psühholoogiline vilumus. Ehk siis emotsionaalne intelligents. Ainulaadne
isikuomaduste kombinatsioon, mida me ei saa oodata isegi väejuhilt. Ta
peab oma frustratsiooni alla suruma ja olema kannatlik, kannatlik, kannatlik.
Never let them see you sweating, õpetas Richard Nixoni naine Nixonit.
Kui vaja, siis ei kõhkle François eesmärgi nimel kasutamast
jesuiitlikke vahendeid – ta lööb lõhe klassi sisemisse
solidaarsusse, eristab liidrid, ignoreerib oivikuid ning kiidab
jõhkardeid. Ta vastab õpilaste provokatsioonidele
jaheda iroonia, vahel isegi sarkasmiga. Samas pöördub ta oma
õpilaste poole alati täiskasvanu positsioonilt, kõneleb
nendega kui ratsionaalsete indiviididega. Niiviisi säilib
eneseväärikus, mis on selles roppraskes töös
tõhususe garantii. Niikui lased end lõdvaks, tajuvad
väikesed pärdikud, et aeg on pähe istuda. Kui tuled lastele
liiga vastu ja hakkad omamehelikult lipitsema, ei võta nad sind
tõsiselt. Kui kaotad närvi ning hakkad hüsteeritsema, saavad
nad küüned taha su nõrkushetkedele. Nii ühel kui teisel
puhul on pedagoogiline areng sisuliselt lumme kallatud.
Lapsed
küll toorutsevad ning töötavad õpetaja igale
initsiatiivile vastu, aga igaühel tekib eri ajahetkel ka midagi
innustuselaadset, ning seda tasub ära kasutada, enne kui klassi
üldine mentaliteet ta maha kisub. François teab, et umbusu ja
resignatsiooni murdmiseks ei saa ta tegelda kogu klassiga korraga. Ta ei
tohi lasta pessimismil võimust võtta ega näha neid kui
antisotsiaalselt käituvat värvilist massi, kellest
tõenäoliselt kasvavad kusagil slummis vegeteerivad
ülearused inimesed. Ta käsitleb iga õpilast eraldi –
hiina ebaseadusliku immigrandi last, surinamist pärit orbu, maroko
vanemate kutti, mali põgenikku etc. Ning seejärel tuleb jagada
igale õpilasele tähelepanu, läheneda neile individuaalsetest
omadustest ja võimetest lähtudes, leida ka kõige
lootusetumale isendile motivaator. Ta peab sisendama usku, et piisava pingutuse
ning enesega töö tagajärjel on neil võim
alus siit seinte vahelt välja murda ning elada korralikku elu
täisväärtusliku kodanikuna.
François
maalib tulevikupilti realistlikes värvides: et tõesti ei
võta teid keegi avasüli vastu, et tõesti on
ühiskonnagruppe, kes lükkaks teid meeleldi ühiskonna
äärealadele ning kes sulgeks teie eest kõik võimalused
väärtuslikuks eluks. Aga samavõrd on see teis endis kinni.
Kuni teile meeldib näha end ohvrina, getodesse surutud põlatud
immigrandimassina, ning teie omakorda kannate viha nii põliselanike kui
maa vastu, kus te elate, jääbki see surnud ringiks.
Mitteadapteerudes tõrjute te iseennast ühiskonnast välja. Et
elus midagi kätte saada, peate olema topelttublid, pingutama kaks korda
enam kui “õigesse” sootsiumisse sündinud
põlisprantslased.
Eelkõige peab meeldiva karismaga
François tegema tööd enda kallal. Ülbe ja ignorantse
klassikollektiiviga suhtlemisel tärkab paratamatult kerge rassismipisik
ning kõhklus oma töö mõttekuses. Aga tark
õpetaja teab, et antisotsiaalse käitumise põhjused pole
rahvuslikud või rassilised iseärasused, vaid kultuuritaustade
erinevus. Ehk siis päritolumaa kombestik ja religiooni ettekirjutused,
perekondlikud põhjused ning sotsiaalne viletsus. Neid annab parandada,
rassismi aga mitte.
Loomulikult viskab ka François’l
vahel kopa ette ning ta käitub mõneski probleemses olukorras nagu
tüüpiline pedagoog, aga ka kõige põlatumas faasis
seisab ta tingimusteta oma laste poolel.
“Seinte
vahel” on tark ja eluline film, mida peaksid vaadama kõik
integratsiooniga tegelevad poliitikud, ametnikud ja õpetajad.
Või need, kes suhtuvad integratsiooniprojekti skepsisega.
Pronksiöö järgses mentaalses segaduses lõid välja
kaks täiesti erinevat, aga ühtviisi hüsteerilist positsiooni.
Esiteks poliitikute optimism – jah, on veel üksikuid ebakohti, aga
teeme veel abiprogramme, keeleteste, ühisüritusi, küll siis
integratsioon tuleb. Film “Seinte vahel” näitab markantselt,
et integratsioon ei ole helesinine eesmärk, milleni abirahade ja
europrojektide abil jõutakse, vaid pikk ja piinarikas protsess, mille
lõppu polegi näha.
Teine, oluliselt populaarsem
seisukoht on, et integratsioon on läbi kukkunud või pole seda
kunagi olemas olnudki. Okei, kui integratsioon ei ole lahendus, mis siis on?
Getostumine ning erikeelsete kogukondade eristamine kõrge
müüriga? Venelaste vägivaldsest tapiga väljaviimisest ei
julge unistada enam ka kõige käredam rahvuslane.
Sisserännanute assimileerimine, nagu 19.–20. sajandi ameerikas, ei
ole realistlikult hinnates ühe inimgeneratsiooni küsimus.
Jääb üle paljusõimatud multikultuursus ehk siis eri
rahvus- ja kultuuritaustaga inimeste rahumeelne
kõrvutieksisteerimine.
Ning olmekontaktid, mille kaudu
erinevad kogukonnad paratamatult peavad lävima. euroopa demograafilistele
probleemidele, mis on tekkinud liberaalse immigratsioonipoliitika
tagajärgedena, on raske pakkuda positiivsemat lahendust kui seesama
multikultuursus. Paraku. Näägutav ksenofoobia pole kunagi lahendus,
vaid osa probleemist.
Mulle iseenesest meeldis Toomas Hendrik
Ilvese mõttekäik, et meie venelased ei ole erivajadustega inimesed,
kelle eest tuleb kogu aeg hoolitseda ja kelle üle järelevalvet
teostada. Inimlikul tasandil ongi nii, sest millisele tervele ja
täisväärtuslikule indiviidile ikka meeldiks, kui teda
händikäpina koheldakse. See käib väär
ikuse pihta. Aga samas. Tegelikult vajaks teatud segment eesti rahvastikust
ikkagi positiivset diskrimineerimist, meie erilist hoolt ja positiivset
tähelepanu. Paraku just see kõige vastikum osa. See liigliha, kelle
me vaibaserva alla kühveldaks, kõige kaugematele Kopli liinidele
suruks. Teate küll, need räuskavad poisid ja tüdrukud, kes meie
aknad sisse viskasid, pärast seda, kui me olime nende kuju lahti
kangutanud. Need, kelle meelsusega suurvene šovinism mõnuga
manipuleerib. Kelle kohta Nicholas Sarkozy ütles
“inimrämps” ning kellele Ansip lasi nuuti anda.
Aga
miks me peame kokk Ženjat ja tema kambajõmme poputama? Aga sellel
põhjusel, et nad on eestimaalased. Nad on eestlased, nii ebameeldiv kui
see mõte ka ei tundu. Ameerika sõjaväes on reegel: “no
man left behind”. See tähendab, et ühtegi oma sõdurit,
olgu ta elus, haavatud või surnud, ei jäeta lahinguväljale.
Normaalne riik ei tohiks jätta ühtegi oma elanikku külma
kätte, olgu ta siis riigitruu keskklassi kodanik või lõdisev
lasnamäe pätt. Ühelegi inimesele ei tohiks mõista anda,
et ta on ülearune. Ja seetõttu ongi vaja erikohtlemist. Samasugust
sitast lõppematut sotsialiseerimistööd, nagu teeb
õpetaja François. Argirassismi alla surudes,
tagasilööke taludes, kavaluse ning innustusega. Igaühte
tähele pannes, igaüht koheldes kui indiviidi. Et tuntaks enda
vajalikkust; et anda võimalus leida elamise rõõmu ning
võib-olla tunda eestimaalaseks olemise üle uhkust.
Me
teame väga hästi, mis juhtub siis, kui me neid ignoreerime või
getostame. Koguneb sotsiaalne ja rahvuslik vimm, staatiline energia, mis
ühel heal päeval vallandub destruktsiooni kujul. Me oleme korra selle
üle elanud.
Õnneks või kahjuks on eestlaste ja
venelaste vimm siiani veel rahvuslikul pinnal ning pole usutav, et see muunduks
üleöö sotsiaalseks solidaarsuseks ühiskonna
ebaõigluse vastu. Pigem vastupidi, mida keerulisemad ajad, seda
natsionalistlikumad on loosungid.
Edgar Savisaar kuulutas
rahvarinde ajal, et kõige raskem on muuta mõtteviisi.
Kõige keerulisem on tungida läbi enese püstitatud umbusu
taradest. Ja selles aspektis vajaks paljud eestlased samasugust integratsiooni
kui venelased. Mind häirib tõsiselt, et rahvuslased on
monopoliseerinud patrioodi mõiste. Eesti õpetaja, kes annab
sisserännanutele eesti keelt ja kultuuri ning teeb seda sisyphosliku
kannatlikkuse ning empaatiaga, omab mitu korda rohkem isamaa-armastust kui
ennast eesti patrioodiks nimetav mehepoeg, kes päevade kaupa
lõmpsutab internetis lõugu teemal, kuidas on tema
inimõiguseks teise nahapigmendiga rahvaste kohta välja öelda
seda, mida ta neist arvab.
“Seinte vahel”
esilinastub kinos Sõprus reedel, 20. veebruaril
Cannes’is mullu auhinnatud filmid on jõudnud ka Eestisse
Kuldne Palmioks
“Seinte vahel” (Klass)
Laurent Cantet
Grand Prix
“Gomorra”
Matteo Garrone
Parim režissöör
“Kolm ahvi”
Nuri Bilge Ceylan
Parim stsenaarium
“Lorna vaikimine”
Jean-Pierre ja Luc Dardenne
Žürii auhind
“Il Divo”
Paolo Sorrentino
Kuldne Palmioks
“Seinte vahel” (Klass)
Laurent Cantet
Grand Prix
“Gomorra”
Matteo Garrone
Parim režissöör
“Kolm ahvi”
Nuri Bilge Ceylan
Parim stsenaarium
“Lorna vaikimine”
Jean-Pierre ja Luc Dardenne
Žürii auhind
“Il Divo”
Paolo Sorrentino