Prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi järjekorras kolmas romaan (ilmus prantsuse keeles 2001) uurib jälle kord küsimust, mis vahest ongi meile hiliskapitalismis kõige tähtsam – ehk siis küsimust inimsuhete, eriti intiimsuhete konverteeritavusest. Me oleme tema sellekohaseid ideid saanud eesti keeles lugeda juba debüütromaanist „Võitlusvälja laienemine“ ning loeme seegi kord. Minategelase Micheli mõtted on kirjas nii: „Kui seksuaalsus pidi tõepoolest liikuma kaupade sektorisse, oli ilmselt parim lahendus kasutada raha, seda universaalset vahetuskaupa, mis võimaldas juba praegu intelligentsi, ande, tehnilise kompetentsi rahasse ümber arvestada; mis oli juba võimaldanud kehtestada arvamuste, maitsete, elulaadide täieliku standardi.“ Ja asi pole kapitalismi kriitikas ihade mehhaniseerimise pärast. Houellebecq on ikkagi keerukam.
« Avalehele 0 Kommentaari