Selma Lagerlöf, “Sel pühal ööl”
Jõulud juba käes ja muidugi tulevad siit hooajaraamatud. Õnneks ei ole see raamat puhas ninnu-nännuraamat. Näiteks on selle avaluuletuseks absoluutselt minimalistlikult ja nõretavalt kaunis leinaluuletus. Et see on lühike, olgu see siinkohal ära toodud: “Kui ma olin viieaastane/oli mul väga suur lein./ Vaevalt olen sestpeale/ suuremat leina tundnudki./ See oli siis, kui mu vanaema suri./ Kuni selle ajani oli ta iga päev/ istunud oma toas sohvanurgas/ ning jutustanud muinasjutte.” Lugu jätkub pajatustega vanaemast. Õigupoolest ei saagi seda teost väga luuleraamatuks pidada, pigem on tegemist poeetiliste miniatuuridega, mis on osalt rohkem proosased, osalt luulelisemad. Need, kes ei taha oma lastele Jeesuslast pähe määrida, hoidku siiski sellest raamatust eemale, kuna läbi vanaema kaotuse jõutakse Jeesuslapse sünnilooni. See on raamat, mis lastes kindlasti küsimusi tekitab, eriti muidugi surma kohta. Samas on seda väga ilus lugeda ka täiskasvanuil ja sellel teose puhul on piir laste-vanainimeste kõnetamise vahel õhkõrn. See on täpipealt niisugune raamat, mida sobib vana(vana)emal ette lugeda lapse(lapse)lastele. Sõna otseses mõttes ilus ja sügav kurbus ja õnn. See õpetlik ja vaga lugu on kirja pandud 1904. aastal, ehk täpselt 100 aastat tagasi. Super.