Näiliselt on see ju lihtne lugu, vaat et veste sellest, kuidas kirjandusringkonnad auhindade ümber sebivad, kekutavad (autor teiste hulgas) ja üksteise kõrisid järavad. Aga nii kinos kui kirjanduses ongi pikaks ajaks pinnale jäävad asjad tihti esmapilgul ülilihtsad, isegi primitiivsed. Lihtsus petab ära.

Esmapilgul tegeleb Maarja muretult laipadel tantsiva Shiva kombel ikoonide mahakiskumise ja purustamisega. Ja me ei pane tähelegi, et seejuures ta ise justkui kahestub, kolmestub või neljastub. Sest ta on ise auhindade ihalejate, saajate ja jagajate esirinnas, lisaks vaatab neid minasid kõrvalt. Lugedes tundub selline vaatepunkt ainuvõimalik ja kergesti sigineb tunne, et ma ise olen ju kogu aeg sama tundnud.

« Avalehele 0 Kommentaari