Silmadega armastuse lugu kuulates
Rahvusooperi värske esietendus veenab, et peaballettmeister Tiit Härm järgib oma esteetilist programmi. Kahe-kolme hooaja tagused itaalia koreograafide Mauro Bigonzetti “Coppélia” ja Luciano Cannito “Cassandra”, läinud novembris esietendunud soomlase Jorma Elo “Red with me” on kõik, oma mahulistele erinevustele vaatamata, olnud kandvad etendused. Härmi teatri plastiline stiil on muljetavaldav. Tänaseks on “Estonias” õnnestunult teostunud sulam klassikalise koolituse ja kaasaegse tantsu kooseksisteerimisest. Olgu etendused ise lahendatud varvastantsu tehnikale tuginedes või nn “modern tantsus”, on lavastajatel kõik peensusteni läbimõeldud ja trupil meisterlikult esitatud.
Seekordne ungari koreograafi György Youri Vàmose “Shannon Rose” jätkab eelnevate külalislavastajate võtmes. Etenduse aluseks Iiri lugu – kena , isepäine ja üksildane Rose (Marina Chirkova) on hädas kahe mehega. Lesestunud külakooliõpetajaga (Vladimir Arhangelski) on ta äsja laulatatud, kui saabub suursuguse hoiaku ja meeldiva välimusega inglise ohvitser (Linnar Looris). Rose ei kuula enam mõistuse häält ja tormab öisele kohtamisele inglasega. Külaelanike tõekspidamised ei luba Rosele seda suhet ja nõndaks on ehe armastus määratud hukule.
Lugu on balleti jaoks sobiv, võimaldab luua intensiivse ja omanäolise lavategevuse, mitmete mõnusalt portreteeritud rollide, arvukate ansamblite ja kõrvalosadeega – Rose isa, preester, külanarr, noortekamba juht ja tema naine (imetore esitus Heidi Koplilt).
Jean Sibeliuse üldse mitte balletiks mõeldud muusikat kasutades ei püüdle lavastaja “reaalusele” muusika rütmi ja struktuuri lahtitantsimisele. Koreograaf tabab tundlikult muusikas peituvad võimalused. Isegi nendel juhtudel, kui koreograaf astub vaidlusesse või otsesesse vastasseisu heliloojaga ei teki nendes vastandustes kordagi vastandumist esteetilistelt positsioonidelt.
Omanäoline ja huvitav on G. Vàmosi loodud liikumiste loogika. Lavastaja meelis ruumikasutuslikuks võtteks on kogu lavakompositsiooni frontaalne ülesehitus. Samas alati küllusliku ja vaimuka liikumiste spektriga. Olgu siis tegemist dueti, nais- või meessolisti monoloogi, kolmikute-nelikute visioonidega või suurte rühmatantsudega (nendes ülijulgelt rekvisiidina taburette kasutades) on nad kõik alati kantileensed, liigutus-liigutusest harmooniliselt väljakasvavad, igakordselt oma selget plastilist leitmotiivi kerivad ja lavalugu edasi arendavad. Rühmatantsude lavastamisel on G. Vàmos suisa suurmester. Tantsud pakatavad pingest ja üllastuslikult inimkehade kooslustest.
Lavastus tervikuna on väga tänapäevane variant XX sajandi 30ndate aastate draama-balletist. Soravalt oma lugu jutustav. Filosoofilis-poliitiliseks kirjutatud süžee kulg on kavalehele kantud pedantse põhjalikkusega. Etendust vaadates tundub, et koreograaf Vàmos eriti täht-tähelt libretisti Vàmost ei järgi ja ega sõnasõnalist ümberjutustust balletilavalt ei ootagi. Vaatajale on jäetud piisavalt vabadust lavaltoimuva omapoolseks interpretatsiooniks. Samas lavastajale olulistes stseenides – andekale teatrimehele kohaselt – toob G. Vàmos talle vajaliku ja ainuvõimaliku lahenduse kindlakäeliselt vaatajani. Enim mällusööbivad on massitseenide süžeeliste momentide lahendused – igakordselt originaalsed, plastiliselt kujundlikud ja efektsed. Kahjuks ei ole seda solistide duetid ja liig pikad monoloogid. Neis antav psühholoogilisus ja tunded on üherealiselt öeldavad. Sellest tingituna II vaatuse algusestseenid veidi venivad. Ka on keeleliselt üsna ühekülgne meespeategelase – lesestunud kooliõpetaja – osa. Sammude konstruktiivsed kombinatsioonid ei kasva ise etenduse käigus, ega vii suurt edasi ka lugu ennast.
Lavakujundus ja kostüümid (Michael Scott, Daniel Laurent) on tõeliselt õnnestunud ja stiilne variant, omanäolises “elavate piltide” plastilises illustratsioonide jadas. Oma värvi ja valgusgammas püüdlikult interpreteerides traagilist teemat. Kogu kujundust ja kostüüme ühendav põletatud oranž toon liidab ruumitervikuks kogu lavapildi koos seal toimuvaga. Mitte liigillusoorsed, vaid märksüsteemis antud tegevuspaigad tagavad etenduse selguse ja ladusa kulgemise.
Balletitrupp tervikuna on viimaste hooaegadega saavutanud ühtlaselt nauditava taseme. Noor seltskond võis esietendusel sirgeselgselt nautida publiku lausa tormilist ovatsiooni. “Estonial” pole täna lavale tuua võimukalt eredat staari ega primadonnat – selle tühimiku täitis seekord suurepäraselt viiulisolist Andrus Haav. Etendust tõusis kroonijuveelina ehtima II vaatusesse põimitud viiulikontsert. Minu silmadega nähtu ja kuuldu põhjal suutnuks enamat vaid Yehudi Menuhin, kuid nagu teame on tema juba Jumala kõrval. Kogu dirigent Aivo Välja ja orkestri seekordne õhtu oli summum bonum! (lad k kõrgeim punkt).
Tantsufilosoofiliselt kõlajõult on “Shannon Rose” etendus viimaste hooaegade “Estonia” balleti näojooni meeldivalt mitmekesistanud.
Jean Sibelius, Youri Vàmos “Shannon Rose”
Lavastaja-koreograaf Youri Vàmos, lavakujundus Michael Scott, dirigent Aivo Välja.
Esietendus Estonias 17. märtsil.
