Mis pill see on? Postinstrumentumi muusik Kitty Suun ja instrument-seadeldis, mis peaks kandma nime klirrur. (servataguse.com)

Tuleva nädala lõpus – 4. ja 5. ja 6. novembril – täidab Tallinnas Kultuurikatla ruume Servataguse Muusika festival. Ümberlükkamatult on see kõige pöörasem ja omapärasem muusikasündmus, mida tänavuse Kultuuripealinna kavast võimalik leida.

Nagu ka kõik varasemad Servataguse Muusika sündmused, sirutab festivali poliitika käe ekstreemsuste järele ja kompab alasid, mida võiks nimetada antimuusikaks. Või siis, äkki, helide abil esitatud performance-kunstiks. Neil kolmel õhtul kuuleb ja näeb (jah, kindlasti ka näeb) nii kohatut, räiget ja amatöörlikku kui ka lihvitud ilu, lihvitud inetust ja kallet akadeemilisse. Ühesõnaga, black metal industrial art horror’ist unenäoliste häälutusteni.

Festivali, mille alapealkiri on “Ebatavaline muusika Baltimaadest ja Põhjalast”, kahekümne ühest artistist olgu siin põgusalt tutvustatud kaheksa.

Kylie Minoise (Šotimaa)

Kylie Minoise’i akti võiks võrrelda spordiga. Kestvusspordiga. Kui harilikult lasevad mehemürakad auru välja triatlonidel, siis šotlane Lea Cummings paneb sportlasel kilomeetrite peale kuluva energia sisikonnapõhjast röökimisse. Et publikut müra toore jõuga lõbustada. Häälepaeltest tulvavale primitiivsele raevule aitavad tal kraapivat feedback-läiget luua mikrofoniga ühendatud kitarrivõimendid ja efektiplokid.

Cummingsil on ka pehmemaid ambient-projekte, Kylie Minoise’iga tirib ta helikunsti popmuusikast nii eemale kui võimalik. Tema lugude pealkirjad näevad välja näiteks sellised: “Avant-gore Nudist Asylum!”, “There is a Policeman Inside Every One of Us Which Must Be Killed!”, “Go-go Sadisto!” ja “Wizard Puke in the Crypt of Dark Secrets!”. Laval näeb ta välja nagu jalgpallihuligaan – palja ülakehaga, näo ees rätik, mis peaks justkui kaitsma pipragaasi eest. Kontsertidel rabeleb ta nii metsikult ja hoolimatult, et lahkub lavalt sageli vigastatuna.

Kriitik David Bowes on küsimusele “Milline oleks maailm ilma selliste artistideta nagu Kylie Minoise” vastanud lühidalt sedasi: “Kahtlemata helgem ja õnnelikum koht, kuid sootuks igavam.”

Lase tal tuppa kisada: www.myspace.com/kylieminoise

Bizarre Uproar (Soome)

Kõige jõhkrama väljakutse esitav artist kogu festivalil – paljude jaoks võib Bizarre Uproari ekstremism nii helis, pildis kui lavalises tegevuses liiga kaugele minna.

Pasi Markkula juhtimisel tegutsev rühmitus on olnud aktiivne aastast 1992, sündides noisecore-bändi Aunt Mary jäänustest.

Markkula sõnul kannustab Bizarre Uproari idee liha triumfist vaimu üle ja maailma seletatakse nelja elemendi põhiselt. Need elemendid on viha, kiim, liha ja roppus.

Lindilt tuleva metallikolina peale sajatab Pasi läbi efektiplokkide laule, mis võivad rääkida natsidest, mustadest saabastest, sadistlikust emast, natsidest ja lastest, Ku Klux Klanist ja lastest, väljaheidetest ja verest, vigastatud jäsemetest jne. Taustal sageli plinkiv videopilt fotodega seksist, vägivallast ja vägivaldsest seksist.

Tallinnas assisteerib teda laval naisterahvas kunstiprojektist Silent Abuse.

Kui Bizarre Uproar liiga karm ja talumatu tundub, on targem ruumist ära minna – silmade kinni panemisest ei piisa.

Kodulehekülg: bizarreuproar.erraticsporadicism.org/.

Massive Ejaculation (Venemaa)

Shit-core. See on härrasmees Phil Monopolka ehk Massive Ejaculationi viljeldav muusikastiil ja see stiil kõlab märksa halvemini, kui nimest arvata võib. Siin ei ole mitte midagi, mida saaks pidada muusikaliseks väärtuseks, kvaliteediks, see kostab mõttetult, ülisuvaliselt, kohutavalt ja see on ka asja point.

Räämas helikastist tuleb totaalselt debiilseid muusikakatkendeid ja mööda kõige juhuslikumat trajektoori ümber kasti sõtkuv artist üritab neile aeg-ajalt midagi vahele jaurata. Peas on tal koletis-tulnuka mask, mis on sama suur kui ta keha. Maski suust topib ta vaheldumisi sisse mikrofoni, gigantset butafoorset peenist ja kui läheduses on, siis õllepurke. Jalas on tal gepardimustrilised väiksed trussikud (kõrvalolev foto on varasemast šortside-ajast) – lõhki rebitud ega varja teda seetõttu hästi ei eest ega tagant. Maski ja trussikute vahele jääb lugupidamist äratav õllekõht ja selle ümara valge ihu keskel mustab kuninglik naba.

Phil on endine profimaadleja. Elab perega Peterburis ja kuuldavasti kasvatab kodus öökulle.

Küllap on meie hulgas palju neid, kellel läheb Massive Ejaculationi koduleheküljel (www.blackpoolshitcore.de bilas.net/) ringi vaadates süda pahaks.

Sand Circles (Rootsi)

Nime taga Sand Circles toimetab noor rootslane Martin Herterich. Alles tänavu on ilmunud tema kaks esimest üllitist – kaks limiteeritud koguses trükitud kassetikest. Neist viimase, “Midnight Crimes”, andis välja viimastel aastatel üheks muusikamaailma olulisemaks jõuks kasvanud Los Angelese plaadifirma Not Not Fun (sellesama plaadimärgi alt ilmub ka Maria Minerva muusika). Sand Circlesi looming kirjeldab hästi Not Not Funi seda liini, kus üksipäini kodus tegutsevad muusikud loovad pikaldasi hüpnootilisi kollaaže techno’st, kraut’ist, ambient’ist, pehmest jazz’ist. See kõik on mõistagi looritatud, tundub futuristlik ja müstiline, nukrameelne ja elurõõmus samal ajal. “Sand Circlesi muusika on mõeldud pigem ookeanipõhja kui tantsupõranda jaoks,” ütleb Servataguse Festivali kodulehekülg üsna täpselt.

Vintage-süntesaatorite ja kajamasinatega opereeriv Herterich tegutseb kodulinnas Stockholmis ka endale meelepärast artistide kontsertite korraldamisega.

Kuulda saab: soundcloud.com/sand-circles ja sandcircles.tumblr.com/.

Sebastian Wesman (Argentina)

Haruldaselt korralikult treenitud muusik siin postmodernistlike mürakarude hulgas. 30aastane Sebastian on sünnilinnas Buenos Aireses õppinud nii kitarri, klaverit, viiulit kui võtnud ka kinokunsti, teatri- ja helikomposisatsiooni tunde.

Aastast 2008 elab Wesman Eestis ja on andnud ridamisi kontserte – ainult tema ja tema viiul, mille helisemisele ta paiguti kaasa laulab – galeriides ja kirikutes. Tänavusest tuleva aastani ja Euroopast Lõuna-Ameerikani ulatub Wesmani maailmaturnee nimega “Blue Bird”.

Muusiku viimane heliplaat “Astronomic Panoram” on inspireeritud Eesti rahvamuusikast ja maastikest ning sellel teevad kaasa sopran Mai Nuudi ja poeet Diana Norma. Lähiaegadel peaks plaadi kuju võtma tema kolm aastat töös olnud projekt – avalikes kohtades muusika kirjutamine, selleks et inimeste kohalolek loomingule kohest mõju avaldaks.

Koduleheküljelt leiab ka muusikat: sebastianwesman.blogspot.com/.

Love Cult (Venemaa)

Ajakirjas Wire öeldi Love Culti albumi “Sobaki, Volki” asjus, et see on peaaegu nagu Soome muusika – ilmselt viidates põhjanaabrite pimedale ja jäätunud ambient-psühhile. Äkki on veelgi parem võrrelda Love Culti loomingut Grouperi viimaste plaatidega. Või siis Jefre Cantu-Ledesma muusikaga. Tasane drone, esiplaanil paks meelemärkuse kahin, mis võib olla masinates moondunud kitarr, märgata on ka rütme ja kohati miskit vokaale meenutavat. Nagu My Bloody Valentine, mis on kogu jõust ja massiivsusest vabastatud. Vastuvaidlematult – väga kaunis muusika.

Love Cult on duo – Ivan Afanasjev (on teinud muusikat filmidele ja tantsulavastustele) ja Anija Kutz (kunstnik ja kunstiõpetaja). Üheskoos peavad nad plaadimärki Full of Nothing, mis annab muusikat – muidugimõista! – üksnes kassettidel välja.

Nad elavad ja töötavad Petrozavodskis – pimedas ja jäätunud Karjala pealinnas.

Muusikat ja rohkemgi: lovecult.tihiiomut.ru.

Postinstrumentum (Eesti)

Eksperimentaalmuusika kollektiiv Eesti Kunstiakadeemia ruumides liikuvatest inimestest, nii üliõpilastest kui professoritest. Alustasid alles 2011 alguses, kui astusid Pärnu nüüdismuusika päevadel üles kavaga “Mürailu”, kevadeks sai trupp endale nime Postinstrumentum ja kunstisündmusel Global Container XVIII kanti ette “Cantato postvocale”.

Rühmitus – Kitty Suun, Tanel V. Kulla, Hans-Otto Ojaste, Urmas Lüüs ja Erik Alalooga – kasutab helide loomiseks vaid ise valmistatud instrumente ja seadeldisi. Plekist ja prügist kokku keevitatud pille nagu klirrur, donk, ketar, põntsa ja museib.

“Postvokaalne kantaat” on kuulda ja näha siin: www.youtube.com/watch?v=SxPb6GjIwVk.

Kemialliset Ystävät (Soome)

Kemialliset Ystävät on usutavasti kogu Servataguse festivali kõige tuntum esineja. Nii Eesti publiku kui terve maailma jaoks. Igimuutuva koosseisuga ansamblit juhib Jan Anderzén, keda võib produktiivsuselt, mässumeelsuselt ja haardeulatuselt võrrelda teise hullu soomlase Jussi Lehtisaloga, kes peab bändi Circle ja selle kõrval veel kümmet-sadat bändi.

Jan Anderzéni üks kümnest-sajast teisest bändist on näiteks eelmisel Servataguse festivalil esinenud Tomutonttu. Kui Kemialliset Ystäväte loomingust rääkides alustatakse reeglina Soome eksperimentaalse- ja psühh-folgi väljatoomisega – selle žanris askeldavad peamiselt ka paljud teised KY kolleegid kõrgelt roteeritud plaadifirmast Fonal –, siis viimasel heliplaadil “Ullakopalo” pressiti kiiksumasinasse kõik kättejuhtuvad muusikastiilid. Sõna otseses mõttes vabas vormis andmine, ilma reeglite ja selge hoiakuta – ühes otsas käsitsi meisterdatud akustilistel vahenditel plönnimine, teises otsas filigraanse free-jazz-elektroonika supernoovad. Huhh.

Astu tuppa: www.kemiallisetystavat.com/.

Veel servatagust muusikat

4.-6. novembrini Kultuurikatlas toimuval Servataguse Muusikal esinevad veel: Eesti artistid Savidivas, Morgue’s Last Choice, Kuldaveärt Karud, C.n.o.p.t., Eleanora Tikas & Kalle Tikas, Soomest artistid Juha Valkeapää, Olimpia Splendid, Timo Viialainen, Taanist tuleb LR, Rootsist veel Lust For Youth, Lätist Kaspars Groshevs, Venemaalt The Cat’s Orchestra, esineb ka Vene-Läti ühisprojekt Edgars Rubenis, Alexei Borisov & Olga Nosova.

Uuri festivali koduleheküljelt www.servataguse.com lähemalt nende artistide kohta. Niisamuti on seal kirjas festivali passide hinnad – eelmüük, erinevad päevad etc.