Simulaakrumi anatoomia

Riigikogu valimiste eel oli õhus muutuste hõngu. “Kahe Eesti” metafooris väljenduv äng leidis tugeva poliitilise väljundi loosungis “uus poliitika” ning Res Publicat hakati nägema võimaliku päästerõngana. Paraku selgus peale valimisi, et koalitsioneerumise loogika tõttu kipuvad lubatud muutused õhku jäämagi.

Milles on küsimus? Teooria järgi võidab valimised partei, kes suudab sõnastada peamise ühiskondliku konflikti ning näidata ennast selle lahendajana. Viimases valimiskampaanias võistlesid kaks põhikonflikti määratlust – ühelt poolt turukesksus/sotsiaalsus, mille põhilisteks oponentideks said Reformierakond ja Keskerakond ning vana/uus, kus Respublika vastandas end puhta lehena kõigile ülejäänutele. 

Res Publicale tõi võidu valimiskampaania lõpus esilekerkinud kolmas vastandumise telg - demokraatia/autoritaarsus. Res Publica oli ainus, kes jäägitult vastandus Keskerakonnale. Sellega loodi häältekorjamise masin, mille mootoriks sai  massiivne meediakampaania Keskerakonna juhikultuse, vanameelsuse, nõukogulikkuse jmt "paljastamiseks".

Peale valimisi tekkinud poliitilises mosaiigis on ivake irooniat, paras ports probleeme ja kuhjaga kunstlikkust.

Iroonia on selles, et Keskerakonna enda valimiskampaania pigem suurendas kui vähendas nende imago negatiivset potentsiaali. Loosung "meiega võidavad kõik" on keskmise eestlase jaoks liiga patroneeriv. Pealegi näitas sama loosungi all esitatud teleklipp, et kui töömees Juhan astmelise tulumaksuga võidaks, siis Siim Kallas kaotaks. Seega, erakond valetas.

Probleemsus tuleneb sellest, et ühelt poolt on Keskerakond Eesti poliitilisel maastikul kõige tugevam sotsiaalse suuna esindaja, kuid teisalt on teda kerge auti mängida, isegi kui ühiskondlik vajadus sotsiaalsema arengumudeli järele on kisendav.

Autoritaarsusega hirmutamine äratab eestlases automaatselt enesekaitseinstinkti. Võib eeldada, et suur osa sellest kolmest neljandikust valijatest, kes ei hääletanud Keskerakonna poolt, läks valimiskastide juurde muuhulgas soovist hääletada tema vastu.

Tekkinud poliitilise maastiku kunstlikkus tuleneb aga asjaolust, et kui "uue" ja "vana" erinevus on paljuski näilik ja suhteline, siis turukeskse ja sotsiaalsema suunitlusega poliitika erinevus on vägagi tegelik ja reaalne. Seega, teatud mõttes näiliku vastandumise telje võimsa esiletoomise kaudu valimiskampaanias jõuti väga reaalsete tagajärgedega koalitsioonilepinguni, mis sisaldab terve rea ühiskonna arenguloogikaga sügavas vastuolus olevaid põhimõtteid.

Olukorda iseloomustab kõige paremini Baudrillard’ilt pärinev mõiste "simulaakrum" – näivus on muutunud reaalsemaks kui pärisreaalsus, varjates ühiskonna tegelikke arenguvajadusi. Reformierakonnal õnnestus uskumatuna näiv sõrmkübaratrikk, sest seal on andekad ja võluvad inimesed. Kahjuks napib neil aga empaatiat ja riigimehelikkust.

Kokkulepe

Simulaakrum võib olla väliselt veenev, kuid takistab ühiskonna praeguse hetke peamiste arenguressursside vallandumist. Viimaste määratlemine oligi teadlaste poolt ettevalmistatud arengustrateegia "Säästev Eesti 21" põhisisuks.

Poliitikute hinnangud teadlaste arengustrateegiale ning kaks aastat tagasi 26 sotsiaalteadlase poolt allakirjutatud avalikule pöördumisele "Kaks Eestit" erinevad nagu öö ja päev. Ka siin peitub oma iroonia, sest nii "Säästev Eesti 21" kui ka "Kaks Eestit" kannavad sama sõnumit – Eesti vajab uut arengumudelit.

Avalik pöördumine oli zhanrist tulenevalt emotsionaalsem ja kujundlikum, arengustrateegia aga sisaldab akadeemilisi analüüse, arengustsenaariume ning konkreetseid poliitikasoovitusi. Missioonikonverentsil esinenud kõigi kuue parlamendierakonna sõnavõtjad avaldasid sellele üksmeelset poolehoidu ning peaministri sõnul tuleks selles sisalduvad põhimõtted võtta aluseks ka EV Presidendi algatusel kavandatavale ühiskondlikule kokkuleppele.

Samas tuleb arengustrateegia puhul eristada kahte asja – seal püstitatud arengueesmärgid ja nendeni jõudmise tee. Ilmselt ei ole raske kokku leppida ühistes eesmärkides – kõik me tahame elada jõukas, turvalises ning looduslikult puhtas eesti kultuuriruumiga keskkonnas.

Erimeelsused tekivad aga seoses eesmärkideni jõudmise tee valikuga. See eeldab mitte ainult unistamist, vaid ka valmisolekut arengusse isiklikult panustada. Arengustrateegias on sellega seoses läbi analüüsitud kolm võimalikku stsenaariumi – jätkustsenaarium, mis võtab aluseks senise “nähtamatu käe” mudeli (turg reguleerib ühiskondlikke protsesse), konservatiivne stsenaarium, mis keskendub rahvuslusele ning sotsiaalse partnerluse stsenaarium, mis väidab, et Eesti edukus uutes tingimustes eeldab võimalikult suure inimressursi kaasamist ning võimu detsentraliseerimist.

Tegelikult sisaldavad kõik nimetatud stsenaariumid oma positiivset iva ning neid tuleb kombineerida. Küsimus on rõhuasetustes ning selles, et "nähtamatut kätt" ja rahvuslust on meil olnud piisavalt palju, kuid sotsiaalsust karjuvalt vähe. Järelikult tuleb praegu mõelda just viimase peale. Teadmusühiskonna poole liikumine eeldab kiiret ja jõulist sotsiaalse partnerluse mudeli põhielementide rakendamist Eesti ühiskonna ja riigi toimimises. 

Kahjuks jätkab valitsuse koalitsioonilepe pigem “nähtamatu käe” joont, mis on suudetud sisse monteerida isegi nii sotsiaalse aluspõhjaga ideesse, nagu vanemapalk. Uuringud näitavad üheselt, et perepoliitikas on kõige mõistlikum universaalsete meetmete rakendamine, mis jõuavad kõikide lasteni. Praegusel kujul väljapakutud diferentseeritud vanemapalk tekitab aga kastisüsteemi, kus lapse koht ühiskonnas on paika pandud juba sünni hetkel.

On arusaamatu, miks Eestis ei mõelda ka teistele võimalustele - näiteks sellele, et hüvitada luksuskaupade aktsiisimaksu kaudu laste huvialaringides osalemisega seotud kulud. Kahjuks ei ole meil peale Euroopa Liiduga ühinemise lepingule allakirjutamist sealsete eeskirjade tõttu enam võimalik vähendada lastekaupade käibemaksu, mis oleks samuti võimalik universaalne meede kõigi laste toetamiseks.

Kuidas edasi?

Ei koalitsioonilepet ega arengustrateegiat pole võimalik realiseerida ilma avalikkuse piisava toetuseta. Siin tulebki sisse ühiskondliku leppe ja seda koordineeriva sihtasutuse vajadus, sest riigi arenguprioriteetide üle tuleks arutada, vaielda ning läbirääkida.

Rahva seas liigub sellega seoses mitmeid müüte. Üks müüt on see, et ühiskondlik kokkulepe on vajalik Aadu Luukasele, et tema töötajad ei viriseks, vaid teeksid usinalt tööd. Teine müüt, vastupidi, eeldab, et ühiskondlik kokkuleppe on sotsialistlik leiutis, mille kaudu töörahvas saab ohjeldada kapitalistlikke vereimejaid.

Usun, et tõde on kusagil vahepeal. Kõige tähtsam ühiskondliku kokkuleppe element on selle kahepoolsus. Kokkuleppe sisuks ei ole ei ärimeeste altruistlik heategevus ega ka töövõtjate vaikiv eneseohverdamine. Kahe poole vahel tuleb leida mõlemi jaoks oluline ühisosa, avalik asi, mis toetab nii majanduslikku efektiivsust kui ka  sotsiaalset õiglust.

Väga oluline ühiskondliku kokkuleppe element on avalikkuse kaasamine poliitikasse valimistevahelisel perioodil. On asju, mille tähtsus ja kestvus ulatuvad üle poliitilistest äritsüklitest ning neid ei saa otsustada üks või teine parajasti võimulolev koalitsioon.

Lühidalt, ühiskondliku kokkuleppe puhul on oluline mitte ainult lõpuks allakirjutatav dokument, vaid ka protsess ise, mis tekitab uut tüüpi suhted riigi ja ühiskonna vahel. See tähendabki sotsiaalse partnerluse mudeli rakendamist, kus riigi ja ühiskonna suhete aluseks on mitte elitaarne hierarhia, vaid vastastikune solidaarsus.