Sisekosmose salasõjad
“Siseimpeerium”
Inland Empire, Prantsusmaa/Poola/USA 2006. Stsenarist, režissöör, operaator, monteerija David Lynch. Mängivad Laura Dern, Justin Theroux, Jeremy Irons, Harry Dean Stanton, Julia Ormond. 180’.
Digikaameraga stsenaristi ja režissööri enda üles võetud film on päris müstifitseerimise tipp: ta ei anna tekkivatele küsimustele mingeid vastuseid ega paku mingeid lahendusi (lõpeb film siiski kummalise “happy end’iga”). David Lynchi lemmiknäitleja Laura Dern mängib vähemalt kaht osa (Nikki Grace ja Susan Blue) ja liigub ekraanil hirmunud ilmel. Miks, me ei tea. Ju on ta mures oma isiksuse lahustumise pärast, ehk on ka mingis hädaohus? Ta võtab vastu filmirolli mõrvadraamas ning suhtleb kena staariga (Justin Theroux) ja sarmika inglise lavastajaga (Jeremy Irons).
Avastab siis, et stsenaarium kordab üht lõpetamata poola filmi – ehtlynchiliku pealkirjaga “On high in blue tomorrows” –, mille peaosalised surid ja mille mustlasfolklooril põhinev projekt olevat neetud.
Tabatavat süžeed on vaevalt esimeseks pooleks tunniks. Kohtame Lynchi harilikke kujundeid: rõhu all lähivõtted, punased eesriided, suured pead. Sügavaid värve asendab seekord hämar videopilt. Salapära tuleb juurde, kuid pildirõõm kahaneb. Ja muidugi need jänesed, on need ehk raamatust “Alice Imedemaal”, kes juhatasid Alice’i musta auku. (Huvitav, ka meie NO-teatris olid samasugused sürreaalsed jänesed. Aga meil on ka selline sürreaalne kultuuriminister.)
Lynchi fännid kargavad filmi vaadates rõõmust lakke, kuid kardan, et enamikule vaatajatest on see süngevõitu “hobuse unenägu”. Ülisegane film, kuid tunnistagem – ometi on see mõtisklus filmitegemisest ja filmimaailmast ülimalt lummav. Andkem sõna Taavi Eelmaale, kes on filmist säravalt kirjutanud (EE 12.07.2007; muide, koos Veiko Õunpuuga kutsus Taavi Eelmaa Lynchi Tallinna ja Lynch pidas 7. novembril 2007 tugevalt ülerahvastatud kinos Kosmos loengu “Film, loovus ja teadvus”):
“Kui lasta peast läbi vana kooli auteur’ide galeriid, siis Lynchi saaks temaatikalt ja visuaalselt süntaksilt võrrelda Tarkovski ja Bergmaniga. Kõiki kolme häirib ebatõsidus, kõigil on monomaaniline suhe transtsendentsi ning kõik nad tegelevad inimhinge ja selle päästmisega, samal ajal iseenda nahka lõpuni turule tuues. Lynchi aga eristab neist kristliku dogmaatika ja religioossete kujundite puudumine. Nalja pärast võiks öelda, et Lynch on papirüüta Tarkovski või kui Bergman poleks nii pessimistlik ja usuks siiski hinge pääsemisse, oleks ta Lynch /…/ Kokkuvõtlikult tahaks pärast kinoskäiku öelda: uuri järele, kas sul on hing, ja kui veel pole, valmista see ruttu käepärastest vahenditest.
Seejärel relvastu valguse relvadega ning kaitse seda nagu helendav kuulivest. /…/ Lynch räägib ainult olulisest, ehk siis sellest, kuidas oleks kergem taluda inimeseks olemise raskust. Kuidas lõpetada kannatused. Ja ausa mehena ei ole ta objektiivne, vaid kõneleb ainult iseenda nimel. Seda, et David Lynch on juba üle kolmekümne aasta iga päev meditatsioonipraktikaid harrastanud, on tema filmiloomingu mõistmiseks arukas teada. “
