Sõbraliku maalijatepere näitus

Õndsad ja klassikud on üheskoos, leiab Heie Treier.

Näitus “Maal 2002”.
Tallinna Kunstihoones, avatud 23. juunini.

Kui kümme aastat tagasi seostusid mis tahes seinast-seina ülevaatenäitused nõukogulikkuse ja “eilse päevaga”, millest taheti kiirkorras lahti saada, siis aastal 2002 oleme sunnitud tunnistama taolise näitusevormi demokraatlikkust ning vajalikkust kunstnike endi ja ilmselt ka publiku jaoks. Muidugi me teame maali ülevaatenäituste institutsionaalset tausta (Maalikunstnike Liit), mis asetab üritusele pitseri. Võimatu on näiteks kujutleda “Eesti videokunstnike aastanäitust”, kus peetakse kõnesid ning jagatakse preemiaid. Videol kui uuel kunstinähtusel lihtsalt puudub kindel institutsionaalne katus; ja võib-olla on ebaturvalisus ka üks põhjusi, miks on sellesse kunstivormi koondunud praegu suurimad energiad.

Maali aastanäituse üle võib ju ironiseerida (et ta sisaldab konservante, et sellist näitust on juba mitu korda nähtud vms). Aga mõttetu on hinnata “isetekkelist” näitust kogu tema tervikus, mille eest ju keegi konkreetselt ei vastuta. Siin peab fokuseeruma üksikutele koostisosadele – igale kunstnikule eraldi. Kui jälgida selle tasandi mänge, siis avastame rea tendentse, nükkeid, mikrovihjeid, tuule muutusi.
Näiteks pani Sirje Runge avamiseks välja hoopis teised tööd kui need, mis praegu samal kohal ripuvad (kaks üleni musta “Surmatantsu” pilti). Aili Vint on taas merd maalima hakanud (“Märg kivi”). Kreg A-Kristringi maal annab omapoolse kommentaari teemale, mis Jaan Toomiku video vahendusel on juba Eesti kunsti rahvusvaheliseks märgiks muutunud (“Isa ja poeg”). Rõõm on turvalisest kohtumisest Andres Toltsi, Tiit Pääsukese, Lembit Sarapuu, Evald Okase, Malle Leisi, Jüri Arraku, Einar Vene, Lemming Nageli maalidega, mis kõik kokku moodustavadki arusaama eesti maalikunsti identiteedist selle “tuntud headuses”. Omaaegsed radikaalid on muutunud klassikuteks, nii nagu praegu antakse välja raudmehe Gunnar Grapsi plaati vanade armsate hittidega. Ja nagu viimasel seitsmel aastal tavaks, seisab aukohal taas Jaan Elkeni suur maal, sisendades ka juba turvatunnet (tegelikult on see irooniline, sest Elkeni grafitist ja ilustamata linnakeskkonnast “puretud” tööd lähtuvad ju enamasti sotsiaalsetest või individuaalsetest frustratsioonidest).
Hämmastaval kombel sulavad isegi Kadri Kangilaski / Toomas Tõnissoo iroonilised mänguklotsid, millele kleebitud eesti maalireprod, üldpilti nii sisse, et keegi ei kahtlusta neid ülejäänud seltskonna saboteerimises.
“Maalikunsti homset päeva” peaks otsima nooremast seltskonnast. Tegelikult on see raske, sest nooremate jaoks ei pruugi maalimine tähendada enam kunstitegemise ülimat krooni ja püha lõppsihti, vaid ajutist vaheetappi teiste meediumide proovimise vahepeal.

Siiski eristuvad üldpildist mõningad tegijad, kes näivad olevat pühendunud just maalikunstile – kaks ülitundlikku tüdrukut, premeeritud Meiu Münt (“Neli”) ja Sirja-Liisa Vahtra (taimede hingede “pildistaja”), poistest Tõnis Saadoja, kelle “Let’s go!” viitab Miljard Kilgi krestomaatilisele tööle, kuid arusaamatuks jääb pildil oleva stseeni tähtsus ja mõte, kui välja arvata see, et tahetakse luua vaataja ajus üht suvalist kunstiajaloolist link’i.
Sündmuseks pean Aivar Kurvitsa esinemist. Tegemist on Pärnu õndsaga, kelle töid on Mark Soosaar oma muuseumi kogusse omandanud ja keda toetavad Non Grata kunstnikud. Kõige selle taustal jäigi arusaamatuks, miks siis ei sobinud näitusele Sorge maalid. Võib-olla on see hoopis kompliment Sorgele, et vähemalt üks tegija Maarjamaal tunnistatakse mittekuuluvaks eesti maalikunsti muidu üksmeelsesse ja sõbralikku perre.