Sõjaruun “Org”

(Black Devastation Records);Konservatiivne metsa-black.

Mõistan hästi Eesti black-metal-bändkonna suunalist virinat paigaltammumise ja klišeedeküllasuse teemadel, aga ei kiirusta sellega alati ühinema. Black’ist rääkides tuleb meeles pidada, et see stiil on sünnist saati vaevelnud identiteedikriisis, olnud haiglaselt alalhoidlik, endakeskne, võimetu looma mõtestatud suhteid teiste žanritega ja tulises tülis kogu maailma, kaasa arvatud iseendaga. Minu jaoks jaguneb selline “stiilipuhas” pseudoarhailine black kaheks: lihtsalt halva heliga bändid ja imeliku, ent põneva sound’iga eksperimenteerijad. Sõjaruuni debüütalbum kuulub õnneks teise kategooriasse.

Pealiskaudsel vaatlusel Urdaga koosseisult ja stiililt äravahetamiseni sarnane Sõjaruun on üheplaaniline, hooletu, kanooniline, rabe, küüniline, ebaviisakas ja ülbe – ent black-bändi jaoks kõlavad sellised epiteedid ju kiitusena! Kogu naivismi, katsetamishirmu ning keele- ja stiilivigase loodus- ja tundeluuletiinuse juures on Sõjaruun nii neetult siiras ja otsekoheselt kuri, et tänapäeva äärmus-metal’i kontekstis Pavlovi refleksi väljendusena mõjuvast kristlusesuunalisest tatipritsimisest võib muiates mööda vaadata. Kui nautida plaati  külmas ja pimedas ning üle kuulmistaluvuse piiri valjusti, toimib see meelierutavamalt kui raudsikud püksis.

6