1.
Üllatav, kuivõrd tugevasti tundub olevat Karl Martin Sinijärve “Artutart” seotud selle pinnaga, millest tekst sündinud on. Eesti kirjanduses hakkab üha rohkem mõju andma tendents, kus tekst ei peegelda enam mitte niivõrd tekstivälist maailma, kuivõrd teksti ennast. Sinijärv on autor, kes väldib autistliku teadvuse petlikke võlusid. Ta haarab enda teksti kaasa ehmatavalt mastaapsed mõõtmed. Ühtaegu tähenduslik ja reaalne pind, millel ta kohal tundub olevat, ulatub silmapiiri taha. Seda toidab sõnade paduvihm, raju.
2.
“Artutart” on sümpaatne veel selletõttu, et ta kaotab distantse. Kustutab vahemaid. See algab juba raamatu pealkirja ning Arne Maasiku fotode koosmõjul. Pealkiri viitab Tartule, kaks fotot Tallinnale või Tallinna lähedusele. Kui vaadata suuri fotosid kaante sisekülgedel, siis pole ma 100% kindel, et need pärinevad Balti Jaamast, kuid Tallinna mõjuväljast annavad ka kahtluse puhul aimu elektrirong ja elektriliinid.
Õnn! – ükski “Artutartu” tekst ei anna aimu keskmaise vaimu ja mereäärse võimu üsna levinud vastandamisest. Pigem vastupidi: “mina suren ja meri saab minusse/ taevas annab tal olla/ kunagi sittusid kajakad/ jaani kiriku täis/ meri ei vaata kuhugi/ kajakad surevad tartus” (lk. 24). Meeleolu on liitev, ruumi ühtsena tajuv; pole tähtis, kumba Jaani kirikut silmas peetakse. Kajakad surevad Tartus, mere kaja ulatub nii Tartusse.
3.
Sinijärve sõnade rümisev kosk jutustab sümpaatsest maailmatajust. Nii Tallinnas kui Tartus on võimalik, et “kusagil kaks kvartalit edasi/ paneb töötatööline teevett üles” (lk. 18). Agulite lõhn, naturalistlik miljöö, ahjusoojus, halvasti varjatud raev “poolpankurite” aadressil sulandab “Artutartu” Supilinna ja Kopli ühtseks tähenduslikuks pinnaseks.
Sinijärv ei liida ainult Tartut ja Tallinnat, selleks on tema haare liiga lai. Ahi võib asuda ükskõik millises kodumaa nurgas: “Üks munavõileib./ Suur reheahi./ Vabadus.” (lk. 62). Ükskõik millises pargis võib kogeda “puuvarjutust”. Ühtse ruumi tajumine, distantsi kaotamine võib sündida igal hetkel: “kuu kõlgendas kusagil/ kolme korruse, kolmesaja tuhande kilomeetri taga,/ kratsisin pead, vaatasin, siit suurt midagi kirja panna ei ole./ Välja arvatud eelnenu.” (lk. 47) Taevas kõlgendav kuu pole juhuslik. “Artutartu” kaks viimast rida kõlavad nii: “Kostab ilm: ei meeldi minul/ see, et oled täis kui kuu!” (lk. 75). Lisaks mängule “täiskuuga” võiks küsida: mida on Sinijärv täis? Ehk leiab vastuse ridadest: “terve maailma tuhatoosides/ pole korraga nii mitut koni/ kui mul praegu peas/ lõpuni mõtlemata mõtteid sellest/ mis või kes sa oled või olla võiks”(lk. 29). Sinijärve sõnad on tulvil maailma, nad ei varja seda. Tema teadvus on maailma koda ja tema sõnad on vastukaja, vastutulek.
4.
Ma poleks iial uskunud, et “Artutart” peidab endas sellist kodumaa nägemist, mis asetab üksteisest vaid nelja rea kaugusele Piirissaare ja Naissaare (vt. lk. 14) või lõpetab linna sisikonnas sündiva luuletuse ridadega “peipsi jääb vakka/ ma ka” (lk.18). Rea “Kassari kividest tirbule kanname kuldlise raja” (lk. 67) meelsus tuletab hetkeks meelde Jüri Tuuliku muhe-kurva Abruka.
Sinijärvele on tähenduslik kõik, kus ta on eales oma jalgu maha toetanud. “Artutartust” leiab Helsingi, Lissaboni, Moskva jne.
Kuid nende linnade kohal on ju veel ka taevas ning kuu, mis Pärnust küll sadade tuhandete kilomeetrite kaugusel: “kuigi on selge et ei kulgeb edasi tänav/ ja tänava lõpust läeb muld ja siis tuleb taevas ja öö/ ja öö alla koguneb asju : )” (lk. 19). Taevas ja maapind pole enam lahus. Tekst omakorda manab ennast selle külge ja vahele: “vaatad taevasse ja Suur vanker/ sõidab sust lihtviisil üle.// Meeleldi hakkan rattaroopaks.” (lk. 69).
Last but not least. “Artutart” kihutab rongina sellise intensiivsusega ühelt tähenduslikult pinnalt teisele, et praod ununevad, kuid tekst toimib ka mördina pragude vahel. Vahest kõige ilusamaks kinnituseks sellele on read: “Iga sõna on allikas,/ iga katkemine on seos/ ja iga mäe taga on vähemalt üks mägi/ veel.” (lk. 68). Pind, millel elada ja mida sõnadega kasta, ei katke. Rööpad – metafoorsed ja füüsilised – ei lõpe.
