07.08.2009, 00:00
Sonic Youth “The Eternal”
(Geffen);Avangard-indi-peerud jätkuvalt vormis.
Intervjuus ajakirjale Maelstrom tunnistas Thurston Moore, et plaadi “The
Eternal” nimi on mõjutatud black metal’ist, mida ta viimasel
ajal kõvasti kuulanud on. Kuigi Sonic Youthile on alati iseloomulik
olnud black metal’i nihilistlik saundikäsitlus, ei ole muusikas
otseseid mõjusid siiski märgata. Võib-olla vaid see, et
plaat on agressiivsem, kui nende looming Jim O’Rourke’i ajal oli,
ja Pavementi bassimehe Jim Iboldi arvamine täisliikmeks on ehk samuti
aidanud kaasa sellele, et jälle suudab Sonic Youth teha tihedas pakendis
dissonantsist midagi nii meeldivat. Noodid kukuvad paremale ja vasakule poole
õiget helistikku, kitarrid kriuksuvad ja Kim Gordoni anti-laul-vokaalid
tõestavad taas, et ta on maailma kõige anarhistlikum
viiekümneaastane teismeline, aga seda kõike hoiab koos ühest
loost teise järelejätmatult seda helide killavoori edasi juhtiv
gruuv-trumm, mis muudab “The Eternali” hoolimata helide kaosest
kuulatavaks ja jälgitavaks. “The Eternal” meenutab
kõige rohkem nende 80ndaid aastaid ja jällegi – mitmendat
korda ma olen juba sunnitud seda tõdema – on tegemist väga
hea Sonic Youthi plaadiga.