Sõnumitooja tapmine
Keset külma veebruari lahvatas unises Eesti meedias järjekordne ülespuhutud skandaal. Eesti Päevalehes ilmus karm kirjeldus ettekandjate raskest elust: madalast palgast, mis muudab nad jootrahast sõltuvaks. Ja sellest, kuidas täpselt nördinud kelnerid oma ängi ülbete tüüpide peal välja elavad. Eriti markantne näide kelneri kättemaksust - süljelärakaga kotlet - sai märgilise tähenduse.
Äranämmutatud lugu triviaalsel teemal, eksole? Aga tundub, et laiema pretsedentiloova tähendusega, mis kahjuks tühisema sisu varju jäi. Jälgime rüvetatud lihapalli saatust Eesti meedias korraks laiemas kontekstis.
Kotlet sümboliseeris järgnevate nädalate meediamulinas ja kommentaaritulvas osade jaoks allasurutud ettekandjateklanni õiglast sissisõda madalalaubaliste klientide vastu. Teiste jaoks järjekordset näidet ajakirjanduse uppumisest pseudoprobleemidesse.
Kolmas, valjuhäälseim, oli kohkujate grupp. Vuih, selliseid asju ju ei juhtu! Või kui, siis... kuss, neist igatahes ei räägita! Mis saab muidu kaua küpsetatud kakukesest, Eesti mainest? Pea-liiva-alla-pistmise-grupi juhtjaanalinnuks sai Edgar Savisaar, kes juhindus legendaarsete liidrite juhtmõttest - pole inimest, pole probleemi! Linnapea otsustas leida paha kelneri, süüdlast karistada ja seega teeninduskultuuri valupunkte oluliselt leevendada.
Politseinikud pistsid ajakirjanikul kui ainsal tunnistajal näpud sahtli vahele - aga oh üllatust! Tunnistaja suust ei tulnud piuksugi, isegi alusetu ähvardus krimisüüdistuse rakendamisest ei toonud kotletilesülgaja nime välja. Vaikimist põhjendas ta ajakirjanduseetikaga - sauaga seadusekandja silmis sama olulise jutuga kui lillelaste õigus tunda rõõmu rohelisest aasast.
Siis saabus rahva kord kotletistseeni põhimõttekindel kirjeldaja risti naelutada. Kommenteerijate mõtteviisi võib kokku võtta neist ühe sõnadega:
"Ajakirjanik mõtleb välja perversseid hirmujutte, end soliidseks pidav päevaleht trükib selle ära, nii hirmutatakse rahvast ja laimatakse riiki. /.../ Lehele oleks vaja trahv määrata ja hirmulugude väljamõtleja ravile saata."
Rahva loogika on selge - ei ütle nime välja, järelikult valetab. Motiivgi tundub isehakanud Sherlockitele imelihtne: ajakirjanikud ongi ju edevuse etalonid, muudkui hauvad plaane, kuidas kuulsaks saada.
Hämmastav, et tõenditeta süüdimõistjate kisakooriga ühinesid näiteks raadio jutusaadetes ka tuntud ajakirjanikud. Loo väljamõeldiseks tembeldamist põhjendati kaunis kummaliselt. Näiteks, et kirjutaja oli noor ja tundmatu. Kas see tähendab, et kui näiteks Kalle Muuli oleks samas olukorras, siis temal on õigus oma allikat kaitsta; tundmatu nimega ajakirjanik lobisegu aga kõik välja, sest kes teda muidu usub?
Parastajate plejaadi nägemuse ajakirjanduse toimimisest võib kokku võtta nii: kui uuriv ajakirjanik saab teada vähegi kriminaalsest teost, kuulab ta oma infoallika üle, haarab telefonitoru ja kannab politseile ette. Muude väärtegude avastamise raporteerib ta vastavate teemade puhul kas looma-, tarbija-, või autorikaitsesse.
No kuulge - nii ei saa ju rallit sõita!
Uurimistööd on väga keeruline teha, kui mitmete allikate ja tagatipuks ka ajakirjaniku enda kohal terendab pidev võimalus kinni kukkuda. Konfliktse juhtumi puhul annab inimene infot välja tihti vaid selle klausliga, et tema isik jääb raudkindlalt vaid ajakirjaniku teada. Suur protsent häid lugusid jääks kirjutamata, kui anonüümseid allikaid ei saaks üldse kasutada. Usun, et näiteks Ekspressi vingematest uurimustest enamik.
Kui Eestis hakkab kehtima praktika, et kõik pikantsetelt lugudelt loorikergitajad taotakse maa sisse, siis elaksime peagi õndsas vaikuses. Aga ega jürid-marid kotlettidele sülitamata jätaks, me lihtsalt ei teaks sellest ja sööks mõnuga.
Ajakirjaniku õigused ja kohustused on Eestis üks häbematult hägune ala. Vanades Euroopa maades on asjad märksa selgemaks vaieldud - neist enamikus on allika puutumatuse kaitse iseenesestmõistetav. Näiteks Inglismaal represseeriti ajakirjanikku viimases hiidskandaalis just allika nime väljalobisemise eest. Jama läks isegi nii suureks, et tagasi astusid lisaks ajakirjanikule endale ka briti võimsaima meediafirma BBC juhid.
Mõtlen relvainspektor Kelly lugu. Dr David Kelly tappis end mõnda aega pärast seda, kui sissemaganud raadioajakirjanik rääkis otse-eetris valitsuse Iraagi-raporti valelikkusest ja mainis uniselt kogemata Kelly nime oma allikana. Tekkis kõva poleemika ja domineerima jäi arvamus: ajakirjanik tegi küll inimliku, kuid täiesti andestamatu eksimuse oma kutse-eetika vastu.
Skaala ja tähenduslikkus oli Eesti labasest kotletinäitest muidugi mõõtmatult suurem ja vaatenurk erinev. Aga moraal ehk sama: ajakirjanike käest käib läbi kohati ühiskonna jaoks väga olulist infot, mille lekitamine võib tekitada häireid ajakirjanduse edasises toimimises. Siin võib rääkida Michel Foucault' positiivsest 'teadmiste võimu' mõistest , kus võim ei tähenda sugugi teadmiste ühe inimese kätte koondumist.
Kotletiloo puhul, nii nagu teistelgi juhtudel, kus tegemist ei ole ühiskonna alustalasid raputava infoga, on tõestamiseks võimatu anonüümse allika kasutamise vajadus vaieldav - sel juhul tuleks aga kindlasti vaielda. Mitte nagu seekord, mil avalik arvamus tegi ajakirjaniku vaikimise hindamisel läbi kõik muud olulised arengufaasid, aga analüüsini ei jõutudki.
Iseenesest ju väga oluline pretsedent, mis võinuks olla reaalsuskontroll ajakirjanikele, kas aastaid nende mõttemaailmas kehtinud tööprintsiibid kehtivad ka siis, kui jamaks läheb. Mage, et see hea võimalus mandus lihtsalt käratsemiseks kotletile sülitavast Jürist.
