Sööme oma peegeldust
Antiamerikanismi saab laias laastus seletada enamiku inimeste
piiratud arusaamisvõime ja õhukese teadmispagasiga. Riiklikul
tasemel võivad antiamerikanismi taga peituda majanduslikud või
militaristlikud huvid. Kas näiteks Prantsusmaa oli Iraagi sõja
vastu eetilistel kaalutlustel või seetõttu, et Iraagi sõda
pidurdas nende äritehinguid Saddamiga? Nii Prantsusmaal, Iraanis, Venemaal
kui Hiinas kasutatakse Ameerikat tõhusa objektina, kui vaja rahva
tähelepanu riigi siseprobleemidelt kõrvale juhtida. Sekka veel
kõigi nimetatud maade hell ego ja häiritus, et USA domineerib
kohtades, kus ka neile meeldiks ärivõrseid ajada.
Itaalias nägin ohtralt antiamerikaniste, kes siunasid lolle,
ebakultuurseid ameeriklasi. Samal ajal polnud siunajad käinud oma
kodulinna muuseumis Michelangelo töid vaatamas ega näinud ühtki
Fellini filmi. Ja oma naaberriigi Prantsusmaa kultuurist teadsid nad sama
vähe, kui oleks teadnud tuhandete miilide kaugusel elav tavaline
texaslane. Kuigi tõsi: Itaalia kiirtoit pitsa on maitsvam kui Big
Mac.
Ladina-Ameerika antiamerikanist võib ühel hetkel karjuda
“Maha Ameerika!” ja teisel hetkel teha kõik, et saada Green
Card. Samal ajal tuleb telekast Hugo Chavezi reality show sellest, kuidas ta
pahadelt rikastelt vara võõrandab... Kas ei tule see meie kandi
rahvale kahtlaselt tuttavalt ette?
Sõjaväelane-kirjanik Leo
Kunnas pakub oma Iraagi päevikus välja vaimuka variandi, miks
kohalikud nii metsikult lääne (loe: Ameerika) vastu on. Kunnas
kirjeldab räpaseid Iraagi tänavaid: kanalisatsioon puudub; prügi
kallatakse otse tänavale, kus see palava päikse käes
mädaneb. Praht koosneb enamasti lääne päritolu asjadest
– lääne tasemel prügivedu ja munitsipaalhaldust ei suuda
aga kohalikud organiseerida ja nõnda ongi hea lihtne
süüdistada selle rämpsu kaudset tootjat – läänt.
Ja lääs tähendab enamikule Ameerikat.
Euroopa
intellektuaalide antiamerikanism on reeglina nn
õhtusöögimäss – Ameerika on lihtsalt hea rasvane
teema, mida restoranis toidu kõrvale haugata. Samamoodi nagu omal ajal
arutati vanas Euroopas veini kõrvale seda, kui lootustandev poliitik on
Mao ja milline paradiis on Nõukogude Liit. Pärast ja enne
õhtusööki aga globaalsete teemadega eriti ei tegeleta –
igaüks susserdab enda argipuntras ja pole mahti uurida, mida Mao, NSVL
või USA endast täpsemalt kujutavad. Ka internetiajastul, 2007.
aastal.
Eelkõige on antiamerikanism muidugi vasakpoolsete
mängumaa – refräänina kajavad Ameerika imperialism,
tarbimiskultus ja ebapiisav tegelemine kliima soojenemise vältimisega. Mis
siis, et Krakatau vulkaanipurse ja lehmade peerugaasid on maailma
väidetavalt saastanud rohkem kui kõik inimkonna autod, tehased ja
kaevandused kokku. Et isegi kui kõik riigid ühineks Kyoto
protokolliga, lükkuks kõige hullem stsenaarium edasi vaid kuus
aastat (vt www.copenhagenconsensus.com). Ja maailma probleem pole mitte
lääne päritolu praht, vaid liigne inimeste hulk, kes seda
nänni tarbib. Kui aga nänn inimestelt ära võtta, mida nad
tegema hakkaks? Meenub Soome ökohull Pentti Linkola, kes oleks heameelega
kogu inimkonna metsa kütiks ja korilaseks küüditanud.
Hüvasti, tsivilisatsioon! Ainult, et maakeral pole juba ammu nii palju
metsa, kuhu kogu inimkond ära mahuks.
Ja last but not least –
roheline äri on saamas sama tulusaks kui praegune naftaäri.
Tuulepargid, vesinikenergia ja mis kõik veel – kõige selle
tarvitusele võtmine maksab miljoneid ja tõotab sisse tuua
miljardeid
. Rohelise äri kõige agaram arendus toimub... USAs. Muide, kas
naftarahata ja relvadega Lähis-Ida on sõbralikum paik kui praegune,
naftarahaga ja relvadega Lähis-Ida?
Aega-jalt ukerdab platsile
ka mõni parempoolne – antiamerikanism on lihtsalt hetke zeitgeist,
nagu porikärbseprillid kuuekümnendatel. Seda lihtsalt peab kandma,
kui tahad olla stiilne ja võita daamide hindavaid pilke.
Eestiski
on õhtusöögi-antiamerikanism popiks saamas. Tihti
võtavad sõna inimesed, kes pole Ameerikas käinud isegi
turistina ja kelle võõrkeeletase ei võimalda aru saada
kvaliteetsemast välispressist. Mõne vanema inimese alateadvuses
võib kummitada ka nõukaaegne USA-vastane propaganda, mis omal
ajal äkki kogemata mõtlemisse kinnistus ja uute aegadega sealt
ära ei sulanud. Nagu ikka, on raskem mõista kui hukka
mõista.
Võiks ju õhtusöögi nautlejad
mõelda, milline näeks maailm välja siis, kui USA taanduks
esiareenilt isolatsionalismi. Euroopa keskused on Iraani rakettidele palju
soodsamas haardeulatuses kui USA linnad.
“Liiga palju
Ameerikat” võib ju iseenesest sisaldada tõesugemeid, ent
“liiga palju Iraani”, “liiga palju Venemaad” ja
“liiga palju Hiinat” kõlavad ju veel koledamalt. Loodus aga
tühja kohta ei salli... Kusagilt kostab pobin, et maailma politseinikuks
võiks olla ÜRO või mõni muu rahvusvaheline
organisatsioon. Võib-olla tõesti, aga kui
julgeolekunõukogus istuvad alalisliikmetena Hiina ja Venemaa, kas me ei
näe huvide põrkumist? Tühisest faktist, et ÜRO elab
suuresti USA raha peal, gurmaanide õhtusöögil vaikitakse. Ja
kas õhtusöögil osalejad teavad, et Hiina on agar relvade
tarnija Zimbabwesse – hetkel ühte ülekohtuseima ja jaburaima
režiimiga riiki? Kui USAd süüdistatakse liiga laia puuga
löömises, siis Sudaani, Venezuela ja Zimbabwega kauplev Hiina on vast
küll peen poiss.
Araablaste antiamerikanism on eelkõige
löönud lõkkele pärast 1967. aasta Kuuepäevast
sõda, kui USA toetas Iisraeli. Pärast seda on kõigis
piirkonna hädades (toppav majandus, korruptsioon, vilets haridustase jne)
muidugi süüdi kohalik pätt Iisrael ja tema katus USA. See,
kuidas USA klaaris ära Suessi kriisi ja annab Egiptusele tänini sama
suurt välisabi kui Iisraelile, ei karga Niiluse-äärsetele
skandeerijatele pähe. Nii nagu paljud eurooplased on unustanud USA panuse
maailmasõdade ja Bosnia konflikti likvideerimisel. Vaid Ameerika
vigu ja valearvestusi armastatakse õhtusöögil närida.
Kuigi ka laps teab, et kui puid raiuda, siis laaste lendab.
Ameerikavastaste kirjutiste ookeani lisandub tilgakesi ka Ameerikas
korraliku hariduse saanud ja siis oma sünnimaale ehedust avastama
läinuilt – näiteks Princetoni lõpetanud, Pakistani
päritolu Mohsin Hamidilt, kes laseb ühel oma raamatutegelasel,
väärikal pakistanlasel teemajas halada: “.. Teie maa alatine
sekkumine teiste asjadesse on talumatu. Vietnam, Korea, Taiwan...” Ei
Mohsin ega tema tegelane ei küsi aga, kas me oleksime sinna kanti tahtnud
tekitada siis veel rohkem Põhja-Koreasid? Ja kas see oleks maailmale ja
eelkõige kohalikele oludele olnud hea või halb?
Kaks tuhat
aastat tagasi tegid inimesed enamjaolt samu asju mida praegu – naersid ja
nutsid, sõid ja seksisid, sündisid ja surid. Tänapäeval
saame kauem elada, üksteisele emailida, kaugemaid vahemaid läbida.
Selle eest võlgneme tänu tehnoloogiale ja meditsiinile. Ja Ameerika
– paraku-paraku – on
hetkel üks soodsamaid, kui mitte öelda kõige soodsam keskkond,
kus neid läbimurdeid tekitatakse. Kui Mohsinilt tema Apple või
Windows ära võtta ja öelda, et hakka trükimasinaga
kirjutama või oota, kuni Pakistan arvuti leiutab, siis... äkki
polekski saanud tema raamatut tsiteerida?
Filosoofiliselt võttes on
Ameerika kogu maailma peegeldus – mitte rahvusriik, vaid mosaiik eri
rahvastest. Ameerika teeb seda, mis otseselt või kaudselt on kogu
maailma huvides, seega keskeltläbi head. Ja aeg-ajalt eksides – sest
inimene pole Jumal.
Kui me õhtusöögil kirume Ameerikat,
näksime omaenda peegeldust.