Soorollist välja
Tunnistan, et mul on baroki ja klassitsismiga keeruline suhe. Eriti vastumeelne on 18.sajandi teise poolde dateeritud nn. uusklassitsism. Õukondlik-salonglik silmakirjalikkus, ilutsevad poosid, ballett, noore Wertheri kannatused. Looming, mis müüs end hästi sellel jõledal ajastul, ei paku mulle huvi. Isiksusena on Angelika Kauffmaan aga kindlasti põnev. Tema autoportreelt (see, kus ta on küpses eas koos tarkusejumalanna Minervaga) vaatab vastu naine, kes murdis välja 18.sajandi soorollide kitsastest raamidest. Temataolisi naiskunstnikke rohkem eriti polnudki. Samast kaliibrist veel vaid prantslanna Elisabeth Vigée-Lebrun. Samuti üliedukas kunstnik, kes jõudis Katariina II-e kõrvalt maalida vist enamust Vene kõrgaadli esindajaist.
Huvitav, kas Kauffmann ja Vigée-Lebrun tikkida ja pesu parandada oskasid? Nimelt oli lõputu pesuparandamine 18-19.sajandi naiste saatuseks olenemata nende ühiskondlikust seisundist. Üks uurija on oletanud isegi, et seda aega iseloomustavad pikad ja põhjalikud naisekäega kirjutatud erakirjad, mis on ladestunud Euroopa aadliperekondade arhiivides, olid kirjutatud lõputust nõelumistööst kasvõi lühikeseks ajaks pääsemiseks. Naisekäsi puhkas hanesulega paberil krabistades. Niisama käed rüpes istumine polnud ju lubatud. Nii et naistel oli lisamotiiv kunstnikuks saada; pintsel ja värvipalett välistasid tikkimisraami.
Uusklassitsistlikul ajastul läksid hästi peale portreed ja nn. ajaloolised maalid; viimaste süžeed võeti põhiliselt antiikmütoloogiast. See, mida tollal suudeti Vana-Kreeka ja Vana-Rooma sõnalise pärandiga teha, on minu meelest halvim antiikmütoloogia interpretatsioon üldse. Antiikmütoloogia äratab õudu. Ent vaadakem, kuidas nägi seda Kauffmanni ajastu. Kohitsetud kangelased on pandud didaktilistel eesmärkidel kümblema roosilõhna sisse. Aga mida võiski oodata kunstilt, mis loodi rokokoo liialduste keskel üles kasvanud seltskonna maitsele.
Mulle meeldib naiskunstnikest itaallanna Artemisia Gentileschi. Ta valiti Accademia del Disegno liikmeks 1618.aastal. Tahan sellega öelda, et Kauffmann polnud Inglise kuningliku akadeemia liikmena esimene endataoliste seas. Gentileschi maal “Juudit tapab Olovernese” on kujutavas kunstis üks minu lemmikuid üldse. Maali vaadates tunned ninasõõrmeis nii Olovernese vere kui teda tapvate naiste higi lõhna. Kauffmanni aja moekaanon keelas sellise jõu ja kire. Ma olen nüüd mõnda aega mõelnud, et kui ta tohtinuks, kas ta siis suutnuks niimoodi maalida?
