Sport ja alkohol
Radiolinja kliendina sain eelmisel nädalal kutse ühe eksklusiivse spordiklubi promopäevale. Samas pakuti mulle, nagu ilmselt ka kümnetele teistele tavalistele palgasaajatele võimalust liituda klubiga soodustingimustel, makstes poolaasta eest tubli keskmise kuupalga. Kindlasti oli spordipäeval vilgas osavõtt ja toimus aktiivne liitumine.
Vähemeksklusiivne sporditeenus maksab Eestis täna 50-100 EEK-ini korra eest, arvestades klubi asukohta ja teenuse iseärasusi. Et keha vormis püsiks, tuleks asjatundjate sõnul treenida kaks-kolm korda nädalas.
Tund ujumist või pudel-kaks viina -- see ongi riiklik alkoholi- ja kultuuri (spordi)poliitika. Spordirajatised on tänases Eestis tegelikult jõukate päralt. Kuidas on muutunud Kalevi ujula kontingent viimase 20 aastaga! Rääkimata sellest, et ujula on hõre, sealt on kadunud vanurid, tavaline töörahvas ja madalapalgalised, kes kunagi said töökoha ametiühingute kaudu ujulapääsmeid. Stressis rikkur maandab oma pingeid füüsilises tegevuses, samas kui vaesemale rahvale jääb valik – üks kord ujuma või pudel viina. Kui pisut rehkendada – ühe ujumise saab konverteerida viieks korralikuks kangeks õlleks (8-12 kraadi). Valiku ees on ennekõike noored: kui isa (ema) annab raha, millele see kulutada?
Räägitakse rahva tervisest ja rahvuskehandi hääbumisest. Kas poliitikuid huvitab asi ka tegelikult, kas ollakse valmis radikaalseteks sammudeks? Kui jõuliselt tõsta viina hind näiteks kahekordseks ja sportida saaks paarikümne krooni eest, rahva tervis ilmselt paraneks ja kehandil oleks ehk veel elulootust. Kui aga vastuargumendiks on väide, et joomisest saadavad miljonid on riigi rahakotile eluliselt vajalikud, on selge, et rahvuskehand ei huvita tegelikult kedagi.
