Jerome David Salinger ---

“Tere-tere!”

Anu Raud, tõlkija Valda Raua tütar, võtab oma Heimtali-kodus telefoni vastu. “Hästi elame! Meil oli siin emal nädalavahetusel sünnipäev, oleme praegugi veel kerges pohmeluses (naerab). Oot, ma annan telefoni edasi, ta on mul… (vaikselt, aga siiski kuuldavalt)… üks sümpaatne ajakirjanik Ekspressist!”

“Jaa!” hüüab Valda Raua reibas hääl.

“Tervist, ja palju õnne sünnipäevaks tagantjärele!”

“Aitäh, aitäh! Kahju, et te siia ei saa sõita, meil on siin näitus minu tõlgitud raamatutest ja ma näitaks oma roose ja… Ülo Tuulik helistas nädalavahetusel, ja ütles, et autor ei jõudnud tõlkija juubelit ära oodata!…Salinger oli mulle... (Valda mõtleb viivu) Kunagi käis mul siin Elva kirjandusklass Ain Kaalepiga külas ja grupp plikasid uuris, et kes tõlgitud autoritest on mulle kõige lähedasem. Ma ütlesin – ilma et ma oleksin poolt sekunditki mõelnud – Salinger!”

“Mis ta teie jaoks lähedaseks tegi?”

“Temas on hoolivust. Hoolivust lähedaste vastu ja eriti laste vastu.

Tema looming annab ainet filosoofilisteks mõtisklusteks. Palju räägitakse zen-budismi mõjust tema teostele. Aga mulle meeldib tema sõnakasutus – see on nii ökonoomne! Meie kirjanduse viga on paljusõnalisus. Võta jupp vahelt ära, midagi ei juhtu. Aga Salingeril on kõik nii paigas.”

“Salingeri lugemisega on see häda, et pärast teda ei taha teisi autoreid kätte võttagi?”

“Nii on see tõepoolest! Seal on alati tunne… Novellis “Vaene onu vemmalsäär” on naisterahvas, kelle elu ei ole läinud nii, nagu ta oleks tahtnud. Kuidas ta sõbrannale anuvalt ütleb: ma olin ju kooli ajal kena tüdruk! Olin ju, eks ole? Lihtne tugev emotsioon! Olin ju, eks ole! Seal on valu ja traagikat.”

Ega ma palju vahele ei jõua öelda, sest Valda Raud räägib kirega.

“Ja seal on vaimukust. Heas kirjanduses peab olema vaimukust – kas või natukenegi peab huumor vaatama kuskilt nurga tagant… Aga ma pean ütlema, et ühe Salingeri lausega jäin ma jänni. See on novelli “Esmé – armastuses ja riivatuses” viimane lause. See jäi mul nii, et võib loota, et tema võimed hakkavad peatselt jälle normaalselt funkt-si-o-nee-ri-ma.

Praegu ma mõtlen, et see oleks võinud olla: need võimed on varsti jällegi rakkes. Võib-olla oleks see rakkes olnud parem.”

“Salingeri endaga ei ole teil kontakti olnud?”

“Kui “Kuristik rukkis” oli eesti keeles ilmunud (1961), sain ma Moskva raamatukogust teate, et mister Valda Raud on saanud kirja. Ma ütlesin, et olgu peale mister, aga saatke see kiri siis edasi. See tuli Wisconsini ülikoolist ühelt inimeselt, kes kogus romaani “Kuristik rukkis” tõlkeid. Ma saatsin talle eestikeelse tõlke ja see inimene jäi mulle aastateks heaks korrespondendiks ja varustajaks. Aga ta ütles, et Salingeri endaga pole mõtet ühendust otsida, ta ei suhtle.”

“Mis te arvate, miks Salinger ei suhelnud?”

Proua Raud peab mõne sekundi pausi, ütleb, et suu läheb suure jutuga kuivaks.

“Vaadake meie endagi ümbert – Fred Jüssi rääkis alles mõni aeg tagasi, kuidas ta läheb linnast minema, teeb tule maha ja mõtleb järgmise lõunani välja. Ta tahab olla omaette. Või Õnnepalu, kes elas Hiiumaal ja nüüd Järvamaal... Soovi omaette olla tuleb austada. Aga selge on see, et inimesel, kes tahab olla oma mõtetes, peab olema sisemist rikkust. Kui seda rikkust ei ole, ei tule üksi olemisest midagi välja.”

“Kuidas teil endal päevad lähevad?”

“Mis nad lähevad, jalad valutavad, silmad ei näe... Tuleb virk olla ja hoolega tuld pliidi alla teha, siis läheb soemüür soojaks... Aga mis Salingerisse puutub, oleks huvitav näha, mida Salinger viimased aastakümned omaette kirjutas. Seda tahaks küll väga lugeda.”

See võib ka täitsa võimalikuks osutuda – isegi kohalik ajaleht kirjutas, et Valda Raud oli saanud endale hea suure luubi.