Heleroheline aas tumerohelise metsa ­ääres. Karukellukesed, helesinised. Kõrred, helepruunid. Metsmaasika punasest läikivad marjad ja kriitvalget säravad õiekesed. Kõige selle peal ja ümber kõrgel kuumava päikese kiired ja varjud. Selle ilmselge ilu ilmselgus võib tunduda isegi banaalne, aga see on üks väheseid reaalseid õnnetundeid. Ning ega nende värvide, valguste ja varjude plaadile püüdmine, nendes pikutamise, jooksmise ja tiirutamise õhina muusikasse saamine nii kerge ei olegi. Vaiko Eplikul ja Lennal (Kuurmaa) on viimase esikplaadil see õnnestunud.

Nii on. Just sedasi ma mõtlen. “Lenna” ilmub kõige paremal ajal, mil ta ilmuda saab – ja ma ei mõtle üliigava meelelahutussaate võiduka soorituse järgset aega, vaid suve algust. “Lenna” on klassikaline Eesti suve album. Hapnikurikas, muretu, hele ja armas.

Samuti on “Lenna” puhas “101 Eesti popmuusika albumit, mida sa enne kurdiks jäämist kuulma pead”-raamatu plaat. Ühtlaselt nii hea, et on keeruline – ja äkki ka tarbetu – üksikuid lugusid eraldi tunnustada. Samuti on albumil kõik žanrid, viited ja tsitaadid popmuusika ookeanist läbisegi ja üksteisest läbi imbunud. 60ndate popsoul ja nätsupop, kosmilise rock’i avarused ja proge toretsevad joonistused, estraad, Bondi saundträkid, kantri, ENSV kohvikumusa ja 00ndate Epliku-rock on siin kõik peenelt ja elegantselt doseeritud ning üleliigse rabelemiseta kokku segatud. Ühesõnaga. Laia, siia-sinna viiva ja isuäratava komponentide valiku juures hoiab asi rahulikult oma joont ega proovi sind 33 minuti jooksul eri punktide vahel puruks tirida, see ei ole eputav eklektika supernoova.

Vaiko Epliku kirjutatud, sisse mängitud ja produtseeritud muusika on ka kindlameelselt pop. Kui ta enese albumitel lubab ambitsioonikaid hullusi, siis Lennat ta seitsmeminutiliste minioopustega teele ei saada. Mis tähendab, et juba näiteks mainitud kosmilisus tähendab siin pigem ilusat süntesaatoripartiid. Samuti tähendab see, et stuudiotes Ateljeee! (Epliku isiklik) ja Sonicmedia ning Lenna köögis purki pandud kompott ei ole nii jultunult lo-fi kui Mortimer ­Snerdi omaniku personaalne materjal (mida talle vana-kooli-kõrvadega mehed ette heidavad), vaid vunki täis keeratud. Samas väga orgaanilise ja elusana lendama pandud. Lenna Vanilla Ninja aegsed fännid võivad küsida, et miks Lenna laul on justkui peidus, miks ta aeg-ajalt justkui su selja taga laulab, aga… küll nad ära harjuvad. Ja armuvad.

Pealtnäha lihtne, seest andekas ja erudeeritud, koloriitne ja geniaalne pop’n’rock’n’roll. Mida oligi arvata. 8