SURM JA SÜND INSPIREERIVAD KOGU AEG: Jaan Toomik nädal enne Veneetsiasse minekut oma ateljees. Tiit Blaat
Raivo Kelomees:
Ma paneksin vestlusele pealkirja, mis võiks kõlada:
Surm, norm ja meelehaigus.

Äsjalõppenud näitusel “Videoinstallatsioonid” Tartu Kunstimajas oli võimalik vaadelda kolme videod, nendest üks töö ei olnud Toomiku enda filmitud, kuid talle väga oluline – see  puudutas tema isa surma, teine pealkirjaga “Liina”, oli meile täiesti tundmatust noorest naisest, kes rääkis võrdlemisi arusaamatut juttu. Kolmas oli üks episood Toomiku hiljutiselt sünnipäevalt. Meie asi oleks kergelt järele uurida, mis nende tööde taga on ja kas võiksime selle väljapakutud pealkirjaga kõike seostada.

Aga Jaan Toomikut tunneme kui kunstnikku, kes on mänginud väga erineva materjaliga, mängides nendesamade kategooriatega ja kõige teravamalt on ta mällu sööbinud niisuguse “nekrofiilse” kunstnikuna, kes tegeleb surmatemaatikaga, kes “naudib” seda ja vahel tundub, et üleliia.

Minisurm

Jaan Toomik: Surm kui sündmus oma energia ja arusaamatusega on minu meelest väga suure panuse andnud kunsti tekkimisse. Nii ka minule. See sündmus, minu isa surm toimus 32 aastat tagasi. Ma olin siis 9-aastane poiss.

Venna surm kümmekond aastat tagasi oli mingis mõttes paradoksaalsem sündmus ja puudutas mind isegi lähemalt. Vennaga õnnestus mul 27 aastat tihedalt koos elada ja läbi elada paljusid ühiseid asju ja ühist teed käia vaimses mõtteski. See polnud ainult kurb sündmus. Ta oli mingisugune väga tugev katarsis. 

Aga ma ei ütleks, et ma olen kuidagi nekrofiilselt surma suhtunud. Ma ei ole nagu seda nautinud. Ta on erutanud mind samapalju nagu ka muud asjad. Kuigi võibolla rohkem, sest surm on niivõrd kummaline asi. Et sellest aru saada, peab vist ainult surema. Kunst ongi mingis mõttes pidev suremine ka omal kombel. …Ma räägin peaaegu trafaretselt, mida ma olen ka varem rääkinud. Sa pead midagi ära suretama või purustama endas, et midagi uut teha. See minisurm on koguaeg su loomingusse kodeeritud.

R.K. Ja kas seda ei oleks võimalik kirjeldada ka leinatööna, milleks kutsutakse siis nagu tegevuste ahelat, mille eesmärgiks on leppida paratamatusega, mis on su elus aset leidnud?

J.T. Jah ta on selle töö puhul, aga veel rohkem töö puhul, mida ma tegin mõne aasta eest Kananahal, kui ma kukkusin maa sisse. Ja töö nimi oli “Vennale”. Selle ma puhtalt pühendasin vennale. Ja mingis mõttes selle pärast, et lahti saada sellest taagast, või komplekside jadast, mis mind painasid. Ja see oli mingi ohver temale. Võibolla ka see isatöö oli oluline selles isa aspektis. See oli väga kummaline. Sel aastal ma sain selle filmilindi ühe oma sugulase käest. Mul ei olnud isegi informatsiooni, et selline asi olemas on. Ja kui ma selle sain ja ümber võtsin ja vaatasin, siis see oli nagu vapustus. Ma esimest korda tajusin mingit tänulikkust.

Ma ei ole kellegi suhtes seda nii tugevalt tundnud nagu tundsin oma isa suhtes. Tänulikkust, et ta on mind siia sigitanud. Ja ma lähtusin mingis mõttes üldisest printsiibist.

Ma monteerisin selle musta materjali kokku teatava kulgemise rütmis ja seda võiks vaadelda nagu mingit maali, kus on liikuvad olendid, mis enam ei eksisteeri või eksisteerivad sinu sees, piirid on nagu üsna ähmased erinevate reaalsuste ja illusioonide vahel. Ma ei tea, kas mul see õnnestus, aga taotlus mul selline oli.

R. K. Sa ikkagi vastasid sellele küsimusele. Minu asi oleks nii ratsionaalselt kui võimalik sind kergelt uurida, et kas see kunstiteos ja kunstilooming võib olla leinamistegevuseks.

J. T. Ma arvan, et surmakogemus on kultuuriti erinev. See ei ole sugugi negatiivne. Võibolla siin kristlikus kultuuris, dualistlikus maailmapildis on see nagu mingi teadmatuse ja negatiivse varjundi saanud. Kui me suudaksime mitte stereotüüpselt äärmuslikke piirsituatsioone - nagu lähedase inimese surm - kogeda, siis mingil tasemel taipame, et see on midagi muud. See ei ole ei negatiivne ega positiivne kogemus. Seda ei saa sõnastada, ja see ongi see edasiviiv asi, see inff.

Autorluse puudumine

R. K. Aga nüüd üks teine nüanss, mis su videoga liitub, et see inimene, kes tegi selle video ... Algautor ei olnud sina, sa kasutad kellegi teise materjali. Ja sina eksponeerid seda oma kunstiteosena, oma tööna. Kuidas sa vaatad autorluse küsimuse peale mitte ainult selle tööga seoses vaid ka üldse?

J. T. Järjest raskem on mul üldse öelda, mis on minu mõtted. Me oleme kõik niivõrd läbipõimunud kõikidest arvamustest, ideedest ja kasvatusest ja kultuuri eelarvamustest. Nii et mul on väga-väga raske niimoodi eristada. Seal on teatavad kategooriad muidugi, mis on ühiskonnas paika pandud, aga laiemas mõttes ei ole mingit autorlust, nagu ei ole ka “mina”. See on filosoofiline teema. Ma lähtun ikkagi sellest. Minu tööde motiiv, kreedo… Ma tegelen väga universaalsete teemadega, mis on kõigile arusaadavad. Mul on raske öelda, mis on minu oma. 

R. K. Sind on nimetatud eesti kunstis mitmete ülistavate terminitega ja  paljus nähtud sinu loomingu originaalsust. Kuidas sa seda oma originaalsust oma sõnadega võiksid kirjeldada? Sa ütlesid, et sa ei teagi, kas sa siin enam kusagil oled, et inimene on kokku pandud, on ühiskonna mõjude konstrukt ja produkt.

J.T. Pigem olen püüdnud teadlikult kunstnikutee algusest peale ennast dekonstrueerida, oma minast vabaneda, võibolla nende kategooriate vahel liuelda, ja sealt ammutada või sealt välja astuda või mingi uue nurga alt täiesti banaalseid asju näha. Vahest on see mul õnnestunud, vahest mitte. Vahest olen püüdnud kokku panna erinevaid illusoorsusi. Varsti ma näitan videot, mis minu praegust segast juttu võibolla illustreerib.

Looming kui ammendamise tehnika

R. K. Nii et laveerides nende erinevate identsuste vahel, otsides ja nagu kaotades seda pidevalt ära.

J.T. Pidevalt endast nagu lahti saada, mis võib olla kramplik. Ma ei ole üldjuhul sentimentaalne inimene. Ma loodan, et need tööd ei kajasta sellist sentimentaalsust. Mind ei huvita banaalsed tunded selle matuse suhtes. Või ka “Liina” suhtes. See tendents, mis nagu “Liina” puhul on, on nähtav ka Mudisti filmis. See on üsna kõrvaltvaatav dokumentaalsus. Aga mingi spontaanne energia ära tabada… Enamik dokumentalistikat on ikkagi vähem või rohkem lavastatud. Ta on nagu mingi laiendatud portree.

R. K. Kui sa küsimuse juba esitad, siis see on sekkumine, see on mingis mõttes lavastamine.

Minu arvates kõikides kirjutistes vähem või rohkem on sind püütud kuhugi lahterdada, paigutada. Niisugune termin on isegi – “toomikulik”, mõni teos on selline väga toomikulik, ta on selline minimalistlik - see on üks tunnus.

J.T. Pigem ma püüan seda ära puhastada. Teatav formaat on välja kujunenud. Paar minutit. Kui see on väga kirju inff, liigset liiga palju, siis see ei jõua kohale. Võibolla ma olen põhjamaalane. Mingi tühjuse vajadus või avaruse vajadus, mis on minus olnud. Eks see tingib sellist puhastatud ühest kujundit.

R. K. Termin “toomikulik” sobib just selle kirjeldamiseks, mida sa just äsja rääkisid: et on väga napi materjaliga tegeldud ja sellesse sügavuti mindud. Ja samal ajal on see materjal pidevalt varieerunud teosest teosesse. Sul ei ole mingit kindlat stamp-temaatikat või –tegelaskonda. Või mingit motiivi, mida sa oled nautinud, kuigi mõnede motiivide kohta võib ütelda, et nad olid stambid enne sind.

J. T. Siin tuleb see suremise mõiste natuke teisest aspektist. Sümboolses mõttes kunstnik peaks kogu aeg nagu elama. Ma olen alati kartnud, et kui ma liialt oma stiili välja kujundan ja seda ekspluateerin, siis mingi osa minust nagu sureb, sümboolselt. Selles mõttes ma püüan ennast elus hoida, võibolla olen selline idealistlik avangardist. Püüan koguaeg midagi leida, kasvõi uut teemat. Teiseks ma olen üsna kärsitu loomuga, ma  ei saa ühe asjaga palju tegelda. Mul on vaja oma mina ruumi kogu aeg laiendada.

R. K. Aga see surmatemaatika… nagu enne ütlesid, et teosest teosesse käib üks suremine. Metafoorses ja sümboolses mõttes ongi millegi tegemine ja endast kõrvalejätmine, nagu mingi tüki endast kõrvale viskamine, millise tegevuse läbi siis õnnestub sul edasi liikuda ja elada.

J. T. Sümboolsemalt öeldes, mulle meeldiks, kui ma ei peaks selle asja juurde enam tagasi pöörduma. Ma teen teda niivõrd veenvalt iseenda jaoks. Sellest ajahetkes, nii hästi kui ma suudan, et ma ei peaks selle teemaga enam tegelema. See oleks ideaal. Paraku seda alati ei juhtu. Nii kunstis kui elus, me kogu aeg kordame mingeid tegevusi, kuna me oma probleeme ära ei lahenda.

R. K. Ütleme, looming kui unustamise tehnika.

J. T. Pigem ammendamise tehnika. See on nagu suremine ja elamine, kui ma ikkagi väga täiuslikult selle elu siin Jaan Toomikuna ära elan, ehk ma ei peaks siia maailma enam tagasi sündima.

Üksi ja ühiskonnas

R. K. Mind huvitab, kuidas oma normatiivse mina hülgamine ja uue mina otsimine on leidnud aset kümnetel välissõitudel, kus sa oled iseennast ja eesti kunsti esindanud. Kas see on sinu arusaama maailmast, kunstist, eesti ühiskonnast mõjutanud?

J. T. Sa räägid enamiku juttu ära, ega mul palju lisada ei olegi. Olulised küsimused muidugi. Üksiolek, kui palju see üldse võimalik on. Väga palju on mõjutanud, eriti pikemajalised resideerimised erinevates kohtades. Mul on neid olnud üsna palju viimase 10-12 aasta jooksul.

Siin on kaks võimalust: väga raske on päris üksi olla, pigem olen just  iseenda vang välismaal, kuna mul puuduvad inimesed, kelle najal ennast maandada, sõbrad, mingid kohad, teatavad harjumused, see kõik on puudu. Sa oled sümboolses mõttes nagu surnud, sa pead otsima uusi võimalusi, kohanemine on üldse väga oluline kunstis. Mul on nad olnud üsna piinarikkad, aga samas ka produktiivsed. Ma olen tihtipeale vältinud banaalseid maandamisevõimalusi. Vältinud liigsuhtlemist. Ja olen iseennast piinanud iseendaga päris palju kordi ja mõnikord on see produktiivne olnud, mõnikord ka väga väsitav. Ikka lähed mõnede oma harjumuste sisse.

Klišeede kasutamine

R. K. Kui meil jälle õnnestub destilleerida mingeid tahkeid, kõvu teadmisi ja kogemusi, siis on see üllatus, inimese tähelepanu tõmbamine millegi harjumatuga. Kui otsida vastust küsimusele, kuidas kunstnikuna toimida, missuguseid meetodeid kasutada. See on üks nendest võtetest.

Aga kui me vaatame neid asju, mis teinud oled, sa oled kasutanud kõige standartsemaid, klisheelikumaid ja kitshilikumaid elemente, ma mõtlen päikesetõusu ja ometi teinud seda mitmetes teoste läbi ja teinud päris häid kunstiteoseid. Kas see on ka mingi omapärane loojastrateegia, et sa võtad mõne kõige standartsema episoodi, elemendi, mingi stambi ja siis vaatad, mida sul õnnestub selle stambiga teha.            &nb sp;     

J. T. See on väljakutse mulle endale ka. Ma sunnime ennast vaatama mingit banaalset asja uue nurga alt. See on pidev treening. Kõige lihtsam näide, et sa võtad psühhotroopseid asju ja näed maailma hoopis teistmoodi. Kellel on see kogemus, see teab, millest räägin. Et see laud tundub nagu näeksid teda esimest korda. See võte on olnud üsna teadlik. Et kas nähtust või inimest võib näidata täitsa üllatava nurga alt. See võib ka varjatud olla, nagu “Sünnipäeva” puhul, sinna oli see ka peidetud. Mingi suvaline hetk oli tõstetud pjedestaalile.

Aga seal on ka mingeid teisi tasandeid, mis on teinekord isegi olulisemad. Kunstnik on mingis mõttes ohtlikul pinnal, et ta avab mingid asjad, aga ta ei teagi tihti peale, mida ta avab. See ala, mida ta suudab kontrollida, on suhteliselt pisike. See on mingis mõttes ohtlik mäng, kui sa teed mingeid intiimseid asju oma tuttavate või sõpradega. See on nagu lumepall, mis kerib lahti ja sa võid saada sealt tagasilööke, mida sa ei oleks uskunudki. Niinimetatud tabude ületamine on riskantne. Me võime ise sellest üle olla, aga need inimesed, kellega me oleme ümbritsetud, nendele võib see mõjuda ja alati on see valulik protsess.

R. K. Harjumuspärase maailma eest ära lükkamine, harjumuspärase pildi ja tavalise vaatamine hoopis uue pilguga. Kes kasutab psühhotroopseid ained, kes alkoholi, kes reisib, et näha midagi. Kasutatakse erinevaid väliseid stiimuleid ja ärritusvahendeid. Selleks et muuta oma pilku, muuta oma nägemist maailmale.

Lõpetuseks

R.K. Sai räägitud mitmest asjast. Me saime mõne torke osaliseks, meid toodi nagu maa peale tagasi. Kunstiinimesed ujuvad nagu omas supis ega pruugi aru saada, mis toimub natuke väljaspool seda potti. See oli üks torge, kus on see esteetiline elamus teie kunstis, nagu see kunstnik muud ei mõtleksiki kui orgastiliselt vapustada ja vaimustada publikut, et auditoorium lahkuks näitusesaalist ihuliikmete värisedes. Ja meenutaks heldimusega kataraktilist momenti, mil ta vabanes pingetest kunstiteost vaadates.

J. T. Kuigi, omavahel öeldes, mulle meeldiks, kui inimesed saaksid minu asjadest katarsist.     

1895.aastast toimuv Veneetsia kunstibiennaal (toimub sel aastal 50. korda,  avatud (12.)15. juunist 2. novembrini, Eestit esindavad Kaido Ole ja Marko Mäetamm) on moodsa kunstimaailma crème de la crème ehk siiani kõige tähtsam kunstimaailma sündmus. Iga kahe aasta järel juunist novembrini avatud biennaalil esinevad riigid rahvuspaviljonide või –näituste printsiibil. Kunstnik võib oma rahvuspaviljonis esineda vaid korra elus, kuid biennaalikuraatori kutsutud esinejatega kontseptsiooninäitusel limiteerimata kordi. Riigina on Eesti biennaalist osa võtnud 1997.aastast alates ning Jaan Toomik osaleb Veneetsia biennaalil kolmandat korda (1995 biennaali satelliitnäitusel, 1997 Eesti esimeses ametlikus väljapanekus koos Siim-Tanel Annuse ja Raoul Kurvitzaga).

Eesti Kunstiakadeemias töötav maali- , installatsiooni-, performance’i- ja videokunstnik Jaan Toomik (41) on rahvusvaheliselt kõige tuntumaid ja tunnustatumaid eesti kunstnikke, kes esinenud ka sellistel tähtsatel näitustel nagu Sao Paulo biennaal, Euroopa kunsti biennaal Manifesta ja Santa Fe biennaal (USA). Toomiku eksistentsialistliku alatooniga tööde TOP minu jaoks on: installatsioon “16.mai – 31.mai 1992” (1992), ruumikunsti projekt “Ma käisin siin” (1993, Toompea alustes käikudes, koos Jaan Jaanisooga), video “Tantsides koju” (1995), videoinstallatsioon “Om-Mani-Padme-Hum” (1997), video “Kaubik” (1997), video “Isa ja poeg” (1998), portreemaal “Pea I” (1998), “Autoportree” (2001), video “Peeter ja Mart” (2001). On Rakvere kunstifestivali “Kananahk” üks kuraatoritest.

H.L.