Surm Tallinnas
Naljakas mõelda, kuivõrd spetsiifiliseks on tänapäeval muutunud inimeste muusikalised huvid. Stiilikaart on murenenud tuhandeks killuks ja igal killul on enda identiteet ning selge esteetika. Just seetõttu on ehk raske laiatarbe-ajalehes selgitada Entombedi tähtsust selles universumis, mida kustutakse death metaliks.
Entombedi ainulaadne segu pungi rullivat rütmi meenutavast grindcore’ist ja brutaalsest death metalist näitas ennast laiemale metal-avalikkusele 1990. aastal, kui nende debüütplaat “Left Hand Path” viis Entombedi lennukiirusel death metali eliidi hulka. Pärast seda on Entombedi teekond olnud üks lõputu otsing. Nad ei ole iial lepinud ühe stiiliga, vaid lasknud end mõjutada 60ndate psühh-rockist, klassikalisest heavy metalist ja veel paljustki muust – vahel enam ja vahel vähem õnnestunult. Entombedit on ideaalselt kirjeldanud bänd ise, kes on enda kohta öelnud, et ei tea enamuse osa ajast ise ka, kuhu nad välja tahavad jõuda.
Klubis Rock Café oli aga kõike seda arvesse võttes rahvast üllatavalt vähe. Pikemat sissejuhatust ei tule, pärast kaht Eesti bändi Manatark ja Human Ground astusid lavale viis rootslast, kes valasid rahva peale välja mürast koosneva seina ja agressiivse esinemisstiili. Mida lugu edasi, seda selgemaks sai, et kuigi Entombed on oma karjääri jooksul üritanud väljendada erinevaid tahke metal-muusikast, iseloomustab kõiki neid mõjutusi siiski üldine brutaalsus - olgu siis tegemist mõneti Black Flagi ja Napalm Deathi meenutava grind-materjali või aeglaste power-riffidega uuemast perioodist, mis meenutavad pigem Panterat.
Rahvas tundus paremini vastu võtvat vanemaid asju nagu “Bitter Loss”, “Crawl” või “Left Hand Path”, mis jäi kontserdi igati sobivaks eepiliseks lõpulooks. Nagu päris tihti metali puhul, oli ka Entombedi juures muljetavaldav see professionaalsus, millega oma pillidele lähenetakse, eriti algkoosseisust bändis olnud kitarrist Alex Hellid, kellel oli aega kitarriga ringi hüpata, taustavokaaliga aidata ja samas mitte eriti tihti üldse kontrollida, kuhu ta oma sõrmed kitarrikaelal asetab. Laulja Lars-Göran Petrov tegi omalt poolt samuti kõik, et laiv-esinemine ikka asja ette läheks. Suure rabelemise käigus õnnestus tal ka korralik kogus õlut ära juua, mis hiljem kergelt mõju hakkas avaldama.
Kuskil kontserdi keskpaigas õnnestus näha klassikalist ebaõnnestunud stagedive-katset. Kui üks kodanik lavalt suure uljusega rahva sisse hüppas, andsid inimesed talle viisakalt teed. Mees jäi põrandale lesima ning teised pöörasid pead paari hetke pärast uuesti lava poole. Sellist bändi ei näe ju iga päev.
