Surmaplaadid
Vaevalt jõudsin imestada, et ootamatult surnud soulidiiva Whitney Houstoni matustest on möödas juba kümmekond päeva ja plaadimüügitabelites ei olegi veel rajult skoorimas mõnd tema plaati, kui märkasin, et imestamiseks pole sugugi põhjust. Värske Billboard ütleb, et Whitney 2000. aastal väljutatud kogumik müüb mis kole.
Surm müüb, nagu näitab tosin aastat vana kogumiku edu, ning iga ärimees teab, et patt oleks see raha võtmata jätta.
Võib kindel olla, et varsti paisatakse müüki mõni nn surmaplaat. Tõenäoliselt tuleb kõigepealt plaat, millel seniavaldamata-kuulmata materjal ja mõned kohustuslikud remiksid, ning seejärel veel üks kogu loomingu paremikku hõlmav väärikas ja täiuslik kogumik. Rääkimata sellest, et ka seniilmunud hittplaate saab juurde trükkida. Nendegi järele on nõudlus olemas.
Mäletate, kui Amy Winehouse läinud aasta juulis suri, siis kõigepealt tõusid muusikaedetabelite tippu tema vanad plaadid, eeskätt 2006. aastal välja antud imeline “Back to Black”, ning aasta lõpus tuli letti juba leinavale fännile suunatud toode “Lioness: Hidden Treasures” – lauljanna loomingutee eri perioodidel loodud lugudega, mis otsemaid briti aastalõpu plaadimüügitabelid vallutas. Sellest sai möödunud aastal Suurbritannia üks enim müünud (ja ühtlasi enim sisse toonud) plaat!
Kui 2009. aasta juunis suri Michael Jackson, ei olnud ta enam kaugeltki mitte absoluutne popikuningas, kelle iga plaati pimesi osteti. Ei, need ajad jäid 80ndatesse. Viimasel ajal oli ta pigem groteskne karikatuur, kes pakkus kõneainet vaid mingite piinlike kohtuasjadega seoses. Ent pärast tema surma kahmati lettidelt kõik, millel kirjas Michael Jacksoni nimi – plaadid “Number One’s”, “The Essential Michael Jackson” ja loomulikult ka vana klassikaline “Thriller” kerkisid tema surma järgse nädala kõige ägedamateks tegijateks USA (ja tegelikult kogu maailma) muusikaturul. 2003. aastal välja antud kogumikust “Number One’s” sai 2009. aastal müügiedult kolmas plaat. Ja Jacksonist sai pärast surma taas popikuningas. Nn surmaplaadina kogus korralikud müüginumbrid ka 2010. aastal väljaantud tagasihoidliku tasemega “Michael”.
Ent kuidas suhtuda neisse surmaplaatidesse, mille ainsaks mõtteks näikse olevat lõigata kuulsuse surmast võimalikult palju kasu?
Kui rääkida Kurt Cobaini enesetapu järel ilmunud Nirvana “MTV Unpluggedi” plaadist, mis ju absoluutne rock’i-klassika, või siis läbi aegade ühest edukamast hiphopi plaadist, the Notorius B.I.G-i “Life After Deathist”, mis ilmus pisut pärast autori surnuks tulistamist, siis neid ei söandaks surmaplaatideks nimetada, kuigi autori surm müügile kahtlemata tublisti kaasa aitas ning nii mõnegi mänedžeri mõnust muhelema pani.
Nagu ka ei saa surmaplaadiks pidada näiteks Janis Joplini legendaarset “Pearli”, mis samuti pärast artisti traagilist lõppu lettidele ilmus ja sealt edasi otseteed rock-muusika ajalukku salvestus. Näiteid surnud artistide surematutest plaatidest võiks loetleda veelgi, ent jutt ei käi neist. Vaid neist teistest. Neist, mille ainsaks õigustuseks ja põhjuseks näib olevat artisti surmast tekkinud võimas müügiargument.
Kolleeg Dannar Leitmaa Eesti Päevalehest ütleb viimast Amy Winehouse’i kogumikplaati arvustades: “Kuid ärge ostke seda plaati. Amy hauasammas ei kasva teie vaevaga teenitud rahast kõrgemaks, tal ei hakka mulla all plaadimüügi numbritest kergem. Ta on endiselt samasugune külm keha, kelle jaoks ei muuda plaadifirma juhtide müüginumbreid vaatavad rõõmsad näod midagi paremaks.”
Õigupoolest pani see mõttekäik järele mõtlema. Ma tahan sellele kahe käega alla kirjutada. Eks tunne minagi siin raha- ja laibaleha vänget kombinatsiooni. Aga plaat iseenesest on väga hea. Pigem Joplini “Pearliga” ühes reas.
Ja veel. Arvestades, kui palju pärast Winehouse’i, Jacksoni või Houstoni surma nende plaate, ka neid nn surmaplaate, on ostetud, võiks ju asjale vaadata nii – ju neid vajatakse. Nirvanat, ma arvan, on pärast Kurt Cobaini surma müüdud rohkem kui tema eluajal. Ka Roy Orbisoni, ilmselt Elvis Presleytki. Surm on vägev müügimees.
Muide, kes on see Eesti superstaar, kelle lahkumise järel n-ö surmaplaadi väljaandmisega enim tulu on lõigatud? Muusik ta pole. Ei Tarmo Pihlap, Gunnar Graps ega vist ka Urmas Alender mitte. Kõigi tunnuste järgi pole Eestis muusika mingi eriline bisnis. Isegi artisti surma puhul mitte.
Pigem tuleks rääkida telestaar Urmas Otist, kelle lahkumise järel ilmusid lettidele hämmastava kiirusega kaante vahele kogutud biograafiad, mis kirjastajatele tõenäoliselt hästi sisse tõid, kuid lugemiselamuse mõttes jäid paraku tagasihoidlikule tasemele. Nagu üldjuhul surmaplaadidki.
