Surnud linn Famagusta
Astume südame põksudes mööda lõputuna näivat valget liivast mereranda taamal paistva linna poole. Mida lähemale jõuame, seda selgemaks saab, et meie ees kõrguvad hooned on inimtühjad. Sajad vaikivad lukshotellid ja puhkemajad, lagunevad meelelahutuskeskused ja poed. Pommidest lõhutud akendes undab vaid tuul.
Tere tulemast surnud linna! Kõlab õõvastavalt, aga mida veel öelda tervituseks kohas, kus elu kolmkümmend aastat tagasi päevapealt seiskus. Oleme Küprose põhjarannikul, Famagusta sadamalinnas, täpsemalt Varosha linnaosas. Õhtupäikeses vaatavad meile vastu elutud kodud. See on suletud linn, eikellegimaa, mille tänavatel ei jaluta inimesed, mille mänguväljakutelt ei kostu laste kilkeid ja kaubanduskeskustest ei leia ühtki ostjat. Varosha on justkui okastraadi ja valvekordonite taga seisev alasti monument Küprose etnilisele lõhenemisele.
*
Möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate alguseks oli Varoshast saanud Küprose üks kiiremini arenenud kuurortpiirkondi. Kuldne liiv meelitas siia investoreid lähedalt ja kaugelt. Turismi kasvades sai Famagustast Küprose pärl, mida inglased võrdlesid juba Miami Beachiga. Kaunile rannale ehitati hotellid, kasiinod, uhked kaubanduskeskused ja promenaadid.
Ühel hetkel aga muutus kõik. Tuhanded inimesed kaotasid mõne ööga oma eluaseme. Puhkajad lahkusid kabuhirmus. Taamal seisab nõutult kraana, mille all on 30 aastat tagasi pooleli jäänud hoone. Olen sarnast tunnet kogenud vaid korra, Pompeis, kus 2000 aasta tagune vulkaanipurse mattis enda alla kõik elava. Kui seal oli kõik antiikne, siis Varoshas on olenemata kolme kümnendi pikkusest vaikusest kõik siiski veel suhteliselt moodne ja tänapäevane, just nagu oleksid inimesed siit alles hiljuti lahkunud.
See oli aastal 1974, kui Türgi lennukite pommirahe all tuhanded inimesed siit lahkuma sunniti. Linn jäi kolmekümneks aastaks suletuks. Et toimunust aru saada, tuleb püüda mõista kaheks lõhenenud Küprose tragöödiat. Sellel saarel on kaks lugu. Üks, mida jutustavad lõunaküproslased, ja teine, mida kuulutavad põhjaosa elanikud. Kahe loo taga on kaks eri rahvust, kaks erinevat religiooni, kultuuri ja temperamenti. Kirik või siis mošee on nähtavasti kuskil keset küla.
Türgi vähemuskogukond asus saarel juba tollal, kui Küpros kuulus Osmani impeeriumile. Endisest Inglise asumaast 1960. aastal loodud kahe kogukonnaga Küprose vabariik asutati Kreeka, Türgi ja Inglise armeede kaitsele ja garantiidele tuginedes. Sellest momendist algavad kaks erinevat ajalugu. Põhjaküproslased räägivad, et pärast 1963. aasta ebaõnnestunud riigipööret Kreeka sõjaväelise hunta juhtimisel, mille eesmärk olnud kreeklaste ülemvõimu kinnistamine, saatnud Türgi oma kogukonna kaitse ettekäändel saarele sõjaväe. Kreekaküproslaste ja, mis seal salata, ka enamiku ülejäänud maailma jaoks oli aga tegu Türgi invasiooniga Küprosele, mille tulemusel loodi saare põhjaosas Türgi kontrolli all olev marionettriik.
Põhjaküproslaste väitel olevat juba 1963. aastal Küprose türklaste kogukonnale peale surutud uus kreekaküproslasi eelistav konstitutsioon ja türgiküproslased ilma jäetud oma põhilistest õigustest, mis nad Küprose vabariigi loomisega olid saanud. Repressioonid türklaste kogukonna suhtes olla päädinud türgiküproslaste enklaavidesse surumise ja nende peamiste inimõigu ste piiramisega. Kuuekümnendatel olevat neil keelatud isegi omada tsementi ja naelu, et neil poleks võimalik püstitada enesekaitserajatisi ega uusi kodusid. Kreekaküproslased omakorda süüdistavad põhjaküproslasi genotsiidis ja oma kodudest välja ajamises Türgi vägede poolt, mille käigus palju inimesi kaduma jäi. Vastaspooli toodi lahutama ÜRO rahukaitseväed, kes saare tänini okastraadiga kahes leeris hoiavad. Aastakümneid pole põhja ja lõuna vahel olnud mingit kommunikatsiooni, aga millenniumi saabumise ja põhjaosas uue demokraatlikult valitud parlamendi valimiste järel 2004. aastal läksid tuuled leebemaks. Praegu saavad läbi ÜRO rohelise koridori vabalt lõuna ja põhja vahet sõita ka kohalikud elanikud.
*
Ajalugu ja lõhenemist kõrvale jättes on Põhja-Küpros täna tõeliselt põnev ja arenev turismisihtkoht ning kiiresti lõunanaabrile Kreekale - Euroopa Liidu liikmele - järele jõudmas. Pikki aastaid saare põhjaosa valitsenud diktaatorlik juht Rauf Denktash kukutati rahvarahutustega võimult ja 2005. aasta aprillis valis rahvas etteotsa ühendamismeelse presidendi Mehmet Ali Talati. Presidendiks nimetab teda küll ainult oma rahvas ja Türgi, sest ülejäänud maailm Türgi Küprose Vabariiki ei tunnista. De facto presidendina tegutsev Talat on aktiivselt seisnud Küprose ühendamise eest ja sellega pälvinud ka oma rahva toetuse.
Lootus saart ühendada tekkis Küprose Euroopa Liitu astumise eel. ÜRO peasekretäri Kofi Annani käe all valmis 9000-leheküljeline rahuplaan, mille sisuks oli kahekogukonnalise ja kahetsoonilise föderatsiooni loomine. Annani plaanile andis rahvahääletusel 65 protsenti põhjaküproslastest oma poolthääle. Samal ajal hääletas 76 protsenti kreekaküproslasi Kofi Annani plaani vastu ja seega jäi ajalooline võimalus saare ühendamiseks kasutamata. Põhjaküproslased loodavad tänini ühendamisplaani täitumisele ja see oleks nähtavasti parim lahendus rahu taastamiseks. Tahaks väga loota, et Küprose saar oma sisetülidele rohtu leiab ja kaks haavatud kogukonda suudavad rahulikult koos eksisteerida. Positiivseid samme on astutud mõlemalt poolt, aga lõpplahendus takerdub siiski suurde poliitikasse. Alustatud on maade tagastamisega mõlemal poolel ja türgiküproslased saavad taotleda Küprose Vabariigi passi.
Surnud linn Varosha on poliitiline kaart, millega mängitakse Türgi läbirääkimistel Euroopa Liitu astumise üle. Lõuna-Küpros nõuab Varosha üle andmist, aga Põhja-Küpros ei taha seda teha ilma järeleandmisteta muudes küsimustes. Nii seisabki linn külmas vaikuses ja ootab paremaid päevi. Ka praegu pääseb sinna vaid Türgi sõjaväe erilubade alusel, aga Põhja-Küprose poolt piki rannaäärt jalutades on kõigil ka ilma eriloata lubatud tulla Varoshale väga lähedale.
Põhja-Küprosele on veel suhteliselt raske reisida, kuna otselende Euroopast pole - kohale pääseb ainult Türgi lennujaamade kaudu. Tõsi küll, tänu rohelisele koridorile, mida valvavad ÜRO rahuvalveväed, on liikumine üsna lihtne ja turvaline. Põhja-Küprose viisa saab piirilt. Kohalikele elanikele on piiriületus saanud igapäevaseks. Üsna tihti käiakse põhja pool odavamaid teenuseid või head õhtusööki nautimas, sest restoranide kvaliteet on hea ja hinnad odavamad. Meie reisiseltskonna vaieldamatuks lemmikuks saab kiiresti airaan - hapupiimataoline kergelt soolakas, aga vedelam jook, mis väikese ürdiseguga on ideaalne värskendus kuuma ilmaga.
Restoranis istudes kuuleme äkki, kuidas akna tagant hakkab kostma kilinat-kolinat. Tegu on ilmselt ühe opositsioonipartei poliitilise meeleavaldusega. Keegi neid ära ei aja: demokraatia uksed on igal juhul valla. Valitsevad parteid on kohalikud, aga seintel ripuvad kõikjal uhkelt Türgi Vabariigi rajaja Mustafa Kemal Atatürki seinakõrgused pildid.
- Põhja-Küprose ajaloolised pärlid on Famagusta, Nicosia ja Kyrenia piirkonnas. Ajaloo- ja arhitektuurimälestisi leiab iga nurga peal. Kyrenia sadam meenutab natuke Prantsuse või Itaalia Riviera sadamalinnu. Siin seisab ankrus jahte kirevate lippudega kogu maailmast. Rannapromenaadi ääristavad rahvarikkad restoranid.
- Põhja-Küprose teedevõrk ja infrastruktuur on isoleeritusele vaatamata üllatavalt head. Kindlasti on saart üles ehitatud Türgi abiga, aga tulemusena on Põhja-Küpros isegi Türgist mitmes mõttes ette läinud. Tänu peamiselt inglastele ja sakslastele on kinnisvaraturg Põhja-Küprosel kuumaks köetud, aga hinnad siiski veel soodsad.
- Põhja-Küpros meelitab turiste oma kaunite liivarandade, ajalooliste vaatamisväärsuste ja mereäärsete kuurortidega, kus on piisavalt meelelahutust igale vanusele. Põhjarannikul paiknevad ka piirkonna põnevaimad sukeldumispaigad - nii veealused koopad, korallid kui ka laevavrakid. Nii nagu Türgiski, on paljudest endistest renessansi ja gooti kirikutest siin saanud mošeed, säilitades palju oma esialgseid arhitektuurilisi detaile. Lala Pa?a mošee Famagustas on üks kaunimaid, aga ka Püha Sophia Nicosias, mis on nüüdseks Selimiye mošee.
- Kohalike inimeste jaoks on põhja-lõunasuunaline tüli tegelikult juba minevik ja rahvas elab rahulikult oma igapäevast elu ilma konfliktideta. Loomulikult on äärmuslasi, kes kinnitavad, et ei tõsta eales oma jalga teise poolele, aga see meenutab natuke radikaalsema vaatega väliseestlasi, kes samuti keeldusid Eestisse reisimast, kuni endised kommunistid on võimul.
