Luitsalu on varem avaldanud oma kirjutisi ka Eesti Ekspressis – näiteks avaloo “Koerailm”, kus ta kirjeldab mittetõsiseltvõetavaid naisi ehk koernaisi. Termini “koerad” mõtles välja ta briljanthumoristist sõber.

Üsna konservatiivsete vaadetega Luitsalu kräunub mõnusalt subjektiivseid hinnanguid ja lööb sageli täpselt naelapea pihta, pritsides mürki dieeditaridele, lahterdades mehe sõbrannasid, tutvustades sõbrannanduse musti tagamaid, toonitades, et koduloomad ei ole mänguasjad, rääkides õelusest ja madalusest ja veel paljust muust elukesksest. Teravmeelselt tõestab Susan, et naised saavad kõigega hakkama.

Muidugi ei tarvitse see raamat meeldida autori tähelepanu keskpunkti sattunud lookangelastele. Mina tema sõbrannade asemel – keda ta nimetab sageli just negatiivses kontekstis – ennast ära tunda ei tahaks. Kohati tekib ka tunne, et Luitsalu peab ainutõeks kõike, mida ta ütleb, aga see ei sega siiski lugemist. Liiati oskab autor olla ka eneseirooniline, esitades mahlakaid palu iseenda elust. Nagu Luitsalu väidab, on tal klatšireporteri geen, mis näitab end ka autobiograafiliste lugude puhul. Võib-olla pealtnäha kerglasest kogumikust leiab väärt teri, mida noppida.