Suur publiku ergutaja
Barbara Kraus (38) on vabakutseline artist Viinist, kes tegeleb paljude erinevate projektidega alates 10-inimeselistest atmosfääri-installatsioonidest lõpetades eri rollidega soololavastusega.
Teie etenduse “Wer will kann kommen” (“Kes tahab, võib tulla”) üks põhitegevusi on suhtlemine publikuga. Tean, et olete oma tükiga palju reisinud. Kas eestlastele omistatav põhjamaine reserveeritus andis siin tunda?
Aga ei olnud ju üldse nii. Üldiselt ma leian, et on väga ohtlik teha mingeid üldistusi. Näiteks kui küsida, et mida ma arvan austria publikust või eestlastest, see oleks sama suur lihtsustamine, kui küsida, milline on erinevus meeste ja naiste vahel. Ma püüan kogu oma loomingus mitte midagi võtta iseenesestmõistetavalt. Loomulikult on igal rahval neile omased arusaamad inimestest. Kui liialt üldistada, siis sa ei luba sündida elusal sündmusel, kohtumisel. Aga ma ei mõelnud, oh issand, eestlased on reserveeritud. See ei tähenda, et kui keegi ei hakka sinuga kohe kaasa mängima, et ta on külm või midagi. See tähendab, et inimestel on oma piirid ja nad on individuaalsed.
Inimesed, kes on ühes ruumis koos, tekitavad teatud keemia või energia. Kõigepealt proovin tunnetada, kus ma olen ja mida inimeste kohaolu minuga teeb. Siis ma üritan selle tunnetusega töötada, mitte selle vastu töötada. Tahan selle ka oma publikule väga selgeks teha: etendus ei ole ühepoolne asi. Et publik saaks aru, et nad on sama palju vastutavad selle eest, mis toimuma hakkab, kõik sõltub nende kohalolekust. Asi ei ole ainult minu kohalolekus.
Miks ja mis ajast Te süvendatult publikuga töötama hakkasite?
Ma arvan, see on seotud sellega, et ma ei olnud rahul teatrite ja esinemise olukorraga üldiselt ja sellega, et lava ja saali vahel on nö neljas sein. Tavalises suhtluses sina küsid minu käest midagi, mina vastan. Tegemist on dialoogiga. Minu huvi publiku vastu tulenes ilmselt sellest frustratsioonist, et ma tundsin ennast üsna üksikuna. Kui ma midagi teen ja ma tunnen inimeste lähedust, siis ma olen huvitatud tegelikult kommunikatsioonist ja energiavahetusest. Ma olen väga huvitatud nendest suhtlemise aspektidest, mis on tavaliselt varjatud: hirm, häbi, iha. See kõik on ka seotud minu endaga, sest ma arvan, tavalises igapäevaelus ei kogeta kõike seda. Meie kui inimesed, me koosneme nii paljudest erinevatest kihtidest samaaegselt. On hämmastav, kuidas inimkeha vajab kogu informatsiooni minevikust. Inimene on kui koguv teadvus, ajalugu, me oleme väga keerulised. Igapäevases elus, normaalses suhtlemises, peab seda keerulisust vähendama lihtsate koodideni.
Arvan, et see publikuga suhtlemine sai alguse ka sellest, et ma väga väga kartsin publikut. Ma väga kardan inimesi üldiselt (naerab). Ma arvan ma tundsin vajadust selle hirmuga töötada. Selle tükiga (“Wer will kann kommen”) seoses ma tunnen, et inimesed ei ole koletised, nad ei istu seal selleks, et mind lavalt minema kihutada. See töö, mida ma teen, on üsna haavatav, üsna isiklik. Kui ma publikuga kontakti saavutan, tunnen ma ennast turvalisena, siis ma tunnen, et võim on balansseeritud. Võim ei ole etendajal, vaid publikul.
Kas on tekkinud kommunikatsioonihäireid teie ja publiku vahel, rahvusest või ka keelest tulenevalt?
Jah. On olemas ka kultuurilised erinevused. Kui ma seda tükki Viinis mängin, siis Johnny (lavastuse mees-stereotüüpne tegelane) räägib viini dialektis. Loomulikult on ta teine inimene, kui ta saab seda dialekti kasutada. Aga samal ajal on minu jaoks väga huvitav seista silmitsi situatsioonidega, mida ma ei tunne. Kohata inimesi, keda ma ei tunne, kultuure, mis pole mulle tuttavad. Ning siis leida üles need erinevused. Sellele vaatamata ma arvan, et on midagi, mis seob kõiki inimesi.
Kas Teil on jutustada mingeid drastilisi juhtumeid publiku käitumise kohta? Kas mõned vaatajad on teinud midagi täiesti ootamatut?
Ma ei hinda publiku käitumist. Oleneb tõesti situatsioonist. Inimestest, kes kohal on. Meeleolust, mille nad kaasa toovad. Inimesed on alati erinevad. Mul oli väga ilus situatsioon. ühes Budapesti etenduses. Seal oli austria saadiku tütar, aga mina ei teadnud, et see tema oli. Tal tundus tõesti olevat etendusega vastuvõtuga probleeme. Kui ma Johnny’ks muutusin, siis Johnny oli tema vastu tõeliselt vastik. Johnny ütles umbes nii: sa oled seda sorti inimene, kellel on õun nina ees ja kes seda ei hammusta. Seda sa oma eluga teedki. Elu on sinu jaoks lihtsalt olemas, aga sa ei võta sellest kinni. Ta hakkas nutma.
Sama etenduse lõpus, kui Johnny muusikat kuulab, tõusis üks paar püsti ja hakkas tantsima. Nii et võib-olla ma ei jõudnud siin teieni nii hästi kui oleks võinud. Ja kord üks vaataja hakkas etenduse ajal kaasa laulma. Nii et palju erinevaid juhtumisi on olnud. Budapestis oli ka üks naine, kes vaatas mu etendust kaks korda ning lõpus tuli küsima autogrammi. Siis selgus, et ta ei rääkinud sõnagi inglise ega saksa keelt. Ta rääkis ainult ungari keelt, aga talle tõesti meeldis.
Kas see näitab, et keelebarjääre ei olegi?
Ma ei tea. See ei näita, et keelebarjääre ei ole, sest ma arvan, et on üsna oluline, et saaksid keelest aru. See tekitab palju rohkem seoseid ja suhtlemist. Aga siiski, võibolla on selles tükis midagi sellist, mis tegeleb mingil teisel tasandil, emotsionaalsel või… Aga mu uus tükk on täiesti improvisatsiooniline, see räägib lugude jutustamisest, seal ei ole mul tegelasi, nagu siinses tükis. Publik on tõesti minuga koos ühes ruumis, see on maastiku moodi ruum: mäed, saared, järved, me istume koos põrandal, ühe saare peal. Selles tükis läheb kommunikatsioon publikuga palju kaugemale. Näiteks Brüsselis ma olin korraga vampiir, ütlesin ühele mehele publikust, et ma hakkan teda hammustama, sest ma olen vampiir. Ta oli nõus. Ja ma tõesti hammustasin seda meest kuni veri tuli välja. Kui sa just tahad selliseid lugusid…
Teie lavastuses on kolm põhikarakterit, kaks nais- ja üks meestegelane. Mida need tegelased Teie jaoks tähistavad, mida edasi annavad?
Ma tegelen ju palju stereotüüpidega. Küsimus identiteedist on üks, millega ma palju tegelen: kas identiteeti mõistetakse kui mingit fikseeritud kategooriat või midagi, mis on pidevas muutumises. Mulle tundub, et inimesed loovad justkui selliseid kategooriaid enda ja teiste jaoks, sest nad tahavad kontrolli ja võimu. Siin on tõesti küsimus selgelt võimus. Arvan, et võim mängib olulist rolli meeste ja naiste vahel. Ma otsisin omamoodi klišeesid, kuidas naisi esitatakse. Aga proovisin näidata, et need identiteedikategooriad ei ole nii fikseeritud, et need võivad muutuda väga kergelt millekski täiesti erinevaks.
Millega Teil veel on plaanis tegeleda?
See, millest ma siiani olen rääkind, on ainult üks osa minu tööst. Teine haru minu tööst ei ole nii märgatav, seal ei ole nii konkreetset tulemust. Tegelen ka installatsioonidega. Tegemist on rohkem teatud ruumi, atmosfääri, keskkonna loomisega. Publik peab ise sellesse ruumi sobituma oma soovidest ja vajadustest lähtudes. Ma ainult toetan seda protsessi, suhtlemine ise hakkab toimuma publiku enda vahel.
Kuidas see praktiliselt välja näeb?
Olen teinud palju erinevaid projekte. Üks on olnud selline, et panime üles väga ilusa telgi, hea atmosfääriga. Sinna võis tulla ainult umbes 10 inimest. Ma palusin inimestel kohale tulla ja mõelda oma soovide peale. Soovidele, mis neil on selleks konkreetseks hetkeks, aga ka üldisemalt, mida nad elult soovivad. Veetsime koos poolteist-kaks tundi. Inimesed tõesti hakkasid üksteisega rääkima. Ma olin seal, pakkusin teed ja suppi. Atmosfäär oli väga mõnus.
Minu huvi on üldiselt muutunud poliitilisema, sotsiaalsema väljenduslaadi poole. Kunstniku vastutus. Mind ei huvita niivõrd kuhugi kuulumine, enda muutmine väga tähtsaks isikuks. Kõik need võimumängud. Pead rääkima tähtsate inimestega. Ma ei ole sellest eriti vaimustatud. Kõige tähtsam on, et ma oma tööga ka midagi enda jaoks õpin. See on kõige tähtsam. Palju tähtsam on inimese enda areng, kui kuulsus ja muu säärane. Kui ma seda tükki “Wer will kann kommen” tegema hakkasin, olin ma tõesti väsinud sellest võitlusest, et olla kasulik, et olla cool, omada teatud mõtlemisviisi, teadud sõnavara, selleks et olla osa teatud turust.
Kust olete saanud loomingulisi mõjutusi?
Seda on küll üsna rumal öelda, aga see vastab tõele: oma perekonna taustast ja sellest rollist, mida ma perekonnas mängima pidin. Seal oli väga oluline olla kiirete reaktsioonidega selleks, et ellu jääda. Ja ka mu fantaasiamaailm, see mingis mõttes mu päästis, sest ümbrus, keskkond oli üsna masendav. Huumor oli ka väga tähtis. Väga varajasest peale tahtsin ma tuua mingit valgusekiirt. Mulle meeldis alati luua omi maailmu ja lugusid. Väiksest peale mõtlesin ma ka juba selliste põhiliste filosoofiliste küsimuste üle: kes olen mina, miks ma ei ole keegi teine?
Nii et Teie mõjutajad pärinevad rohkem sisemisest maailmast?
Muidugi võin ma nimetada mõningaid nimesid, aga mulle tundub, et minuga oli asi teistpidi. Ma tulin oma taustast, arendasin välja oma keele, ja mõnikord ma kohtan inimesi, kellega tunnen kohe teatud sidet, nagu kohtaks hingesugulasi. Muidugi on naisi, kes on mulle tähtsad, nt Nina Hagen, Laurie Anderson, naised, kes julgesid oma eesmärgini minna. On tõesti oluline, et nad olemas on. Samuti on raamatud mulle olulised, ma tõesti armastan lugemist. Sõbrad on muidugi olulised. Ja loodus.
