Suur verevalamine Kairos

Moslemite ohvripüha õhtusöögist võttis osa Liisa Talving.

Vormikas egiptlannast pereema Nawel haarab riisiga täidetud rasvase tuvi sõrmede vahele. Keerab sellel kaela sõna otseses mõttes kahekorra ning asetab siis mõlemad, nii keha kui pea, minu ette taldrikule. “Söö, kallis laps,” julgustab ta, ise pingsalt iga mu suutäit jälgides. Tuvi on tegelikult hariliku linnuliha maitsega, kuid vaatepilt kitsa kaela otsas küljele vajunud peast, keel suust välja rippumas, peletab igasuguse isu. Araabia kommete kohaselt oleks pakutust keeldumine aga äärmine solvang.

Eid el-Adha ehk ohvripüha eelõhtul valmistuvad moslemid üheks aasta suuremaks tähtpäevaks. Vaaritatakse peoroogi, ehitakse tänavaid lugematute õhupallide ja araabiakeelsete plakatitega ning valitakse välja sobiv koht hommikupalvuseks. Pühale eelneva päeva jooksul peetakse paastu, mistõttu on õhtusöök esimene ja ainuke toidukord päeva jooksul ning selle võrra tavalisest rikkalikum. Lisaks täidetud tuvile seisavad laual ajalehepaberi peal rivis riis, seesamiseemnetest valmistatud mõrkjas kaste tahina, mille sisse värsket sooja saia kastetakse, tugevalt marineeritud juurviljad, mahedamaitseline sibulapirukas, mingi supisarnane roheline ollus ja magus kuiv keeks. Kõrvale juuakse kraanivett. Aafrika toiduga mitteharjunul tõmbab selline menüü esimese hooga suunurgad allapoole ja võtab kõhu lahti – juba Kairo kraanivesi on meie euroopalikult õrnale seedimisele korralik põnts. Aga see on alles algus.

Võigas äratus

Päev algab vara. Päikesetõusu saatel koguneb miljonilinn uhkelt valgustatud mošeedesse palvust pidama. Kes muidu käib mustas, on riietunud valgesse, kel muidu pea paljas, selle juuksed on täna rätiku alla peidetud. Ohvripüha on seotud looga Aabramist, araabiapäraselt Ibrahimist, kes unes nähtud ilmutuse järel tahtis jumalale ohverdada oma poja Iisaku (siin Ismaili). Saatuslikule noahoobile sai viimasel hetkel käe vahele issanda ingel ning poja asemel ohverdati lambatall. Aabrami piiritu jumalaarmastus sai testitud. Eriliselt pühitsetud lambaid ohverdatakse Allahile ühel detsembrikuisel reedehommikul Kairole igiomases sudus tänaseni.

Ühtlasi tähistab ohvripüha suure iga-aastase palverännaku ehk hajji kõrgpunkti jõudmist.

Kui sind ei äratanud päikesetõusul minaretist ühtlaselt üle linna kajav palvusekutse, siis teeb selle töö kiiresti ära akna alt kostev läbilõikav määgimine. Põgus pilguheit Al-Manyali linnaosa kümnekorruselise maja eelviimase korruse korteri rõdult alla tänavale kinnitab: oinatapp on alanud. Kõnniteed on kaetud vereojadega, iga mõnesaja meetri tagant on tänava äärde jalgupidi üles riputatud just maha löödud loomakesed. Neid, kes veel elus, lohistatakse kolmel sõral mööda tänavat puupaku poole, neljas sõrg vedajal pihus. Tapakohtade ümber uudistavad teismelised poisid, valged galabeyya’d erkpunaseid käejälgi täis. Isad on kaasa võtnud oma väikesed pojad, nii mõnelegi tähistab see esmakordne luba lambatappu pealt vaadata suureks saamist. Hais on väljakannatamatu.

Kolm meest ja kolm lammast

Pärast sellist “rise and shine” vaatepilti tahaks taimetoitlaseks hakata, aga selle võimaluse nullib hommikusöök – värskelt tapetud lamba veel soe maks. Nuta või naera, aga söö. Köögis seisab maika väel kogukas ja karvane Ahmed, pereema vanapoisist vennapoeg, kes ülejäänud lambast lõuna- ja õhtusööki valmistab. Lihatoidud on meeste töö. Gaasipliidil podiseb alumiiniumpott lihatükikeste, vee, sibularõngaste ja mingi mulle tundmatu idamaise maitseainega. Ribid ja koivad ripuvad lae all ning ootavad õhtust grillimist, osa liha rändab sügavkülma. Selles peres on kolm täiskasvanud meest, sestap tapeti pühade puhul kokku kolm lammast. Selle töö tarvis on tänavale oma putkad püsti seadnud kohalikud lihunikud, lihunike kõrval on müügil lambanahad. Üks tapetud lammas maksab ligikaudu 1200 Egiptuse naela ehk veidi üle 2000 krooni, mis on ühele keskmisele perele korralik väljaminek. Mida jõukam pere, seda rohkem lambaid – või harvemal juhul lehmi – oma otsa leiab.

Kogu ohvripüha läbiv teema on ligimese abistamine, nii nagu see on ka üks viiest islami põhikohustusest. Ostetud liha jagatakse kolmeks: üks osa jääb oma perele, teine jagatakse naabritele ja lähedastele, tänapäeval küll pigem neile korraldatud õhtusöögi kujul. Kolmas osa jaotatakse kiloste kogustena plastkottidesse ning jagatakse vaestele laiali. Pole sugugi harv vaatepilt, kus autoaknast ulatatakse tänava ääres istuvale kerjusele lihatükk. Vahel juhtub, et seesama kerjus peidab saadud liha põõsa taha suurde kotti ning istub siis kurva näoga teepervele tagasi järgmist andamit ootama.

Niiluse krokodilli pisarad

Lisaks oinatapule ja ohtrale lihasöömisele kaasneb ohvripühaga veel muidki kombeid, näiteks raha kinkimine lastele. Pere pisim liige, viieaastane Kareem saab kingiks 100 naela väärtuses ühenaelaseid kupüüre. Nii palju, et lugemine läheb sassi, sest nii suuri numbreid ta veel ei tunne. Täiskasvanutel on vaba päev. Päeval jalutavad pered Al-Azhari pargis, kus sissepääsu juures tervitavad külalisi üleelusuuruses kloun ning on eraldi piletikassad meestele ja naistele.

Lõuna paiku, kui vanemad kohvikus klaasikest kanget magusat teed lürbivad, hakkab lastel, kes päikesetõusuks üles ärkasid, uni peale tikkuma.

Kohalike seas valitseb täna kuiv seadus. Kui õhtul Rock Cafésse jalgpalli vaatama läheme, keeldub ettekandja egiptlastele õlut müümast. Nii koguneb noorem seltskond valdavalt kinnistesse ilma akendeta suitsustesse baaridesse, kust patud tänavale ei paista. Või näiteks Nile Hiltoni hotelli katusele mojito-baari, vaatega alla Niiluse kallastel laiutavale Kairole, mis on päevavalguses hall ja liivane, ent õhtuses tuledesäras suurlinlikult uhke. Kesklinna liiklus on täna nii tihe, et autod on hotelli ette pargitud kolmes reas. Kõigil käik sees, et vajadusel saaks ühe auto eest nihutada ja teise tagant välja ajada.

Pühadejärgsel hommikul sajab Kairos lahinal vihma. Ilmselt andis Allah käsu tänavad verest puhtaks pesta. Väike Kareem istub kõrge söögilaua taga ja tõmbab väriseva käega paberile kriipse. Ta joonistab lammast, endal silmas suured pisarad. Täna on ta kurb, varsti võtab elu ja surma kui paratamatust. Mina aga väldin veel tükk ­aega kõike, mis seostub lambalihaga.