Eks need Läänes tehtud filmid Venemaast ole ju üldjoontes teada. Seal on kõik valesti. No ei kanna kõik venelased läkiläkit. Ja samovarist viina juues balalaikat nad samuti ei tinista. Ja ei – vene taredel ei ole KUNAGI sibulkupleid! Ja nii edasi, ja nii edasi. Mõne aja eest brittide seriaali „Sõda ja rahu“ vaadates tabasin ennast mõttelt, et Lev Nikolajevitš, vaeseke, pöörab küll ennast hauas ringi. No ei kirjelda tema romaan poole sõnagagi, kuidas Dolohhov ja ilus Elen suure söögilaua peal seda vana­inimeste asja teevad! Ehkki, eh, kellele ma räägin – kõik teavad niigi, et ei kirjelda, aga mis siis.

Selles mõttes oli Armando ­Iannucci „mõnevõrra tõsielul põhinev“ film algusest peale meeldiv üllatus. Sibulkupleid seal pole, lollakaid seksistseene samuti mitte. Kunstnikel oli kodutöö tehtud – Moskva on ikka õige Moskva, suure juhi surmapaik, Kuntsevo suvila vastab enam-vähem sellele, mida dokumentaalfilmides näha. 

« Avalehele 1 Kommentaari