Seda teksti kirjutan ma esmaspäeva ennelõunal, mis teksti avaldamise päevaks on veel kõik juhtunud, ei tea keegi, aga juba praegu on selge, et Kulturkampf on väljunud kontrolli alt, see on saanud omaenda dünaamika ja loogika. Ükskõik kui kõrgelt tulnud vabandused ei päästa enam midagi. Kõik tegelevad vaid õli valamisega tulle.

Marju Lauristin ütles pühapäeval Eesti raadio foorumis (pühendatud hoopis teisele teemale), et meie ajakirjandus, s.t Eesti ajakirjandus, teeb sihikindlaid jõupingutusi islamistidega puhkenud tüli impordiks Eestisse. Millest võib välja lugeda kaudse kriitika Taani ajalehe Jylland-Posteni aadressil. Kõik oleks meie maailmajaos ikka veel rahulik ja tore, kui mitte need provokaatorid sealt ajalehest. Konservatiivsest ajalehest, muuseas. Ajalehest, mis toetas ameeriklaste tungimist Iraaki. Eriti kahtlane on sädemest leegi üles puhunud Flemming Rose, nimetatud väljaande kultuuritoimetaja. Rahvusvahelise paranoiaajakirjanduse tähed on juba leidnud tema seosed Ameerika neo-con’idega. Ameerika neo-con’id on puha judofiilid, järelikult arabofoobid, kes on aastaid südamevaluga jälginud, kuidas Euroopas ei mõisteta Ameerika võitlusi Lähis-Idas, ei mõisteta vajadust toetada jäägitult Iisraeli, poputades hoopis palestiinlasi. Siis tuligi Flemming Rose, kunagi Washingtonis korrespondendina töötanud mees (sic!, ning sic! sellepärast, et neo-con’id on Washingtonis tähtsates riigiametites), et avaldada Jylland-Postenis kaksteist karikatuuri prohvet Muhamedist. Tellimustööna ilmselt.

Jättes iroonia: Flemming Rose on töötanud veel kommunistlikul ajal ka Moskvas ja üldse Ida-Euroopas, ta on kogenud sõnavabaduse piiramist.

Skandaal karikatuuridega sai alguse sellest, et üks Taani kirjastus, kes valmistus üllitama lasteraamatut prohvet Muhamedi elust, oli raskustes illustraatori leidmisega. Kaks kunstnikku ütlesid ära, kolmas nõustus, kuid eeltingimuseks seadis ta anonüümseks jäämise. Hirmust sõjakate islamistide ees. Euroopas on tavaks lasteraamatuid illustreerida, ka pühameeste elust pajatavaid raamatuid, aga imaamidel võib siin olla eriarvamus. Kirjastuse vaevadest kuulda saanud Rose võttis ette eksperimendi, soovides selgitada, kas ja kuivõrd on islami tavaõigus hakanud mõjutama Vana maailma kultuurielu. Ta pakkus Taani karikaturistidele võimaluse ajaleht Jylland-Posteni külgedel kujutada prohvet Muhamedi. Ettepanek tehti neljakümnele kunstnikule, neist kaksteist võtsid pliiatsi kätte. Tulemus oli eht-taanilik. Mis sellele talupoeglikule huumorile järgnes, ületas aga kõik ootused ja kartused.

Esimesena reageeris Jylland-Posteni blasfeemiale Århusi imaam Raed Hlayhel, kes teatas, et "niisugune demokraatia on muslimitele väärtusetu". Ta nõudis vabandamist. Raed Hlayel sai aasta tagasi tuntuks igareedesel jutlusel kõlanud mõttega, et Taani naiste käitumine ja riietus provotseerib vägistama.

Tunnistagem, mõte pole uus. Märkused Euroopa naiste hooraliku välimuse kohta, mis tekitab igal täitsamehel, mitte ainult muslimil, kuigi nemad näikse olevat kõige täitsamehemad, erektsiooni ning siit tulenevalt vajaduse liha ülestõusmine väärikalt realiseerida, on kõlanud ka valgete meeste suust. See on vägistaja tüüpiline eneseõigustus.

Imaamide jutluses kumab valgetele konservatiivsetele meestele teatud šanss, imaamid on jäälõhkujad, kes murravad tabuteemadele teed. Tänu imaamidele võib toimuda ka religioossete väärtuste taassünd. Kui ei tohi islami üle nalja heita, siis võiks pieteediga suhtuda ka kõikidesse teistesse religioonidesse. Enamgi veel. Rahvuslik taastootmine saaks uue impulsi. Ülikoolid on feminiseerunud, aga mida teevad noored emased seal, kui meil on iive negatiivne? Tean Eesti isaseid, kes tervitaks mitmenaisepidamise legaliseerimist vaimustusega. Jah, islami tavaõigusest mõjutatud eluviisil on teatud võlusid.

Oletame, et siinkirjutaja läheb üle islamisse ja hakkab selliseid ideid avalikult propageerima. Mida minuga siis tehakse, hakatakse taga kiusama? Aga kui ma lähen kaebama Kairosse või Riadi…?

Karikatuurid avaldanud Jylland-Posten ei ole ühiskonna valvekoer, vaid pigem paise avanud skalpell. Varem või hiljem oleks see kõik juhtunud nagunii; kui mitte karikatuuride pärast, siis teatud filmidest ajendatuna (mõrvatud Theo van Goghi filmile tuleb lisa, selles pole kahtlust) või siis mõnede idioomide pärast. Ütlust "Otepää on Eesti suusaspordi Meka", rääkimata lõbujanuliste hordide sihtmärgiks oleva Las Vegase või Tallinna nimetamisest selleks, tuleb pidada blasfeemiaks. Püha linna nime kuritarvitamine on muslimeid ärritanud juba ammu, ja selles olen ma nendega ühel meelel, sest andke andeks, Otepää ja Meka…

Aga mida teha Dante "Jumaliku komöödiaga", mille üheksandasse põrguringi on poeedi fantaasia pannud Muhamedi piinlema? Usklikeni pole see jõledus veel jõudnud, nad võib-olla pole saanud mahti tutvuda Lääne kultuuriga süvitsi, uuel külmal kodumaal on neil esialgu muidki muresid, aga kunagi satuvad nad Dantet siiski lugema. Järgneb "Komöödia" avalik põletamine, Dante haua rüvetamine Ravennas. See kõik muutub Euroopa tegelikkuseks juba järgmisel dekaadil.

Kokkupõrgetega on nii, et mida varem, seda parem. Kanaarilind on hakanud siutsuma.