Tabatud ime
Vana, lagunenud ja auklik Tammistu küün on "Imearsti" mängimiseks igati sünnis keskkond, kus kõrva ääres pinisev sääsk, tolmusel maanteel veniv traktor või katusele tibutav vihm saavad tegelaste monoloogide kaudu, mis pajatavad Iiri, Šoti ning Walesi kolkaküladest, lavamaailma osaks.
Frieli näidendid vajavad teatavat kohalist räsitust, väikese paiga tunnetust, tema intiimsust taotlevad tekstid ei sobitu niivõrd moodsasse suurlinlikku olustikku kui sajandite koormat kandvatesse kõrvalistesse paikadesse.
Tammistu ei tähista pelgalt teatri soovi pakkuda vaatajatele suveetendustele omast looduskogemust - selles puretud küünis keset kooruvate värvidega majakesi ja rohetavat võsa võib ehedalt kujutleda jutlemas pisut sõlmes keele ning tuikuva sammuga imeravitsejat, keda uudishimulik külarahvas koguneb õhtuehas piidlema.
Kujunduse (Riina Degtjarenko) tonaalsus toetab loomulikku kohaatmosfääri. Kulunud vaip, kreemjas tugitool, päevinäinud kapike sulanduvad uduse, õhulist ähmasust tekitava valguse (Andres Sarv) abil ruumiga kokku. Laes hõljub tegelaste hingi rõhuv müstiline looteasendis inimkeha, kaeblik-helgetel mõtisklushetkedel ilmub kutsuva torupillihelina saatel tagataustale mägine loodusmaal, mis ei mõju võõritavalt dekoratiivsena, vaid on oma kaduvuses ja hägususes osake sellest imedesse uskumise mängust, mille raskemeelset taaka tegelased kannavad.
Lavastuse kammerlikkust lõhub mõneti saali pikkus ning tooliviirgude hulk, kääksuvate istmete keskel läheb tagumistest ridadest etendust vaadates paratamatult osake lähedust eeldavast õhustikust kaduma.
Näidendi ülesehituse tõttu lasub näitlejatel keeruline ülesanne üksi laval olles publikut paeluda.
Staatilised, aeglaselt kulgevad ning sõnarikkad monoloogid vajavad keskendumist nii laval kui ka saalis.
Esietendusel võis veel näha etendajate ebakindlust, Peeter Volkonski Franki rollis oli tajuda mõningast kohalolu hajusust. Samas sobitub tema ekstravagantne välimus valatult kehastama elupõletajast imearsti, kes suudab oma võime abil inimesi aeg-ajalt aidata, kuid kelle kombed külvavad lähedaste meeltesse vaid muret. Juhusele ruumi ei jäetud, mehe ahastavalt kindlameelne pilk pani uskuma lootusärevalt lootusetusse olukorda, milleni viisid selle tegelase tema valikud.
Külliki Saldre hulka vintsutusi taluva Franki naisena oli tundlikult virelev, naudingut pakkus näitlejanna selge ja peenekoeline diktsioon. Hannes Kaljujärve mänedžeri tegelaskujus oli enim teatraalsust, tema saavutas energilise kehakasutuse ning elava miimikaga vürtsitatud jutu abil publikuga kõige edukamalt kontakti - see tulenes ühtpidi tema rolli eripärast, mis eeldas otseseid pöördumisi vaatajate poole, teistpidi publiku poolehoiust populaarsele näitlejale.
