„Tahaks juba tagasi tsivilisatsiooni!“
Margus Kalami raamatut „Minu Aasia“ lugedes meenus mulle eredalt see hüüatus, sest nii väsitav oli see määrdunud linade vahele pugemine järjekordses kasinas, räämas ning odavas majutuskohas. Nii ühtmoodi ilmetud olid kõik öömajad igas kuueteistkümnest Aasia riigist, et ainsaks meeldejäävaks neist oli Korea kodumajutus koos peeretava peremehega!
Kaugetest maadest kauba hankijad on traditsiooniliselt vallalised mehed. Nad on esimesed globalistid, kes jutustavad kodustele reisil kohatud imedest, teistsugustest kultuuridest ning võõra välimuse ja kommetega inimestest. Kalami „Minu Aasia“ jutukesi lugedes tulid mul silme ette mu enda kogetud värvid, lõhnad, muljed ja meeleolud. Ma vaatasin oma värvilisi filme kaduvmajesteetlikust Goast, kirsiõites Jaapanist, Avatari-mägedega Hiinast, Taist rääkimata. Kalami Aasias aga on lisaks närusele öömajale lehekülg lehekülje järel igas riigis vaid ahnete kilavate silmadega ahjualused, kes muudkui noolivad valge turisti raha, keerutavad petuskeeme ning on seejuures veel ülbed ja kurjad. Sellised alamklasside lollid, väsitavad vennikesed ja tüütud tüdrukud, kellest ei võrsu mitte ühtki eksootilist ning värvikalt erutavat mälupilti selle maa ning kultuuri kohta.
Vallaline autor otsib muu hulgas Aasias naist ja see teemaliin võiks ju olla paljutõotav. Alustuseks on romantilist sibulalõikumist Indias muldpõrandaga köögis ning lõpuks üheöösuhe purjus jaapanlannaga, vahepeale jääb sedasama ahnust, valet ja raha nimel sekeldamist mitmes riigis. Aga teema õpetlik kokkuvõte jääb ära: kohe oleks pidanud kullakoormaga külatüdruku vanemate juurde sõitma, mitte sotsiaalmeedias tšättima! Aga eksootiline käsitöö? Ainus, mis raamatust meelde jäi, oli mingi lakitud kausi tegemine… Tore, et autor sai selle odavalt kätte! Kalam lendab Aasias ringi, süsinikujälg jutina järel, et oma firmat varustada. Ju siis on sellisel Eestis müüdaval elevandikujukesel inspireeriv zen-jõud, mis ajab kaugetesse maadesse reisima?
Pärast seda, kui oled Vikipeediast sihtmaade kohta ammendavalt lugenud, tunned nende maade kirjandust ja kultuuri, tead midagi nende religioonidest, ajaloost, tänapäeva majandusest ning poliitikast, ühiskondlikest protsessidest, ühesõnaga, Aasia tsivilisatsioonidest ja otsustad siis, seljakott seljas, odavaid kodumajutusi väisata, on tõesti „Minu Aasia“ sulle asendamatu käsiraamat. Kalam kirjutab soravalt, lihtne on lugeda, dialoogid on haaravad, kõrvus kõlab justkui raadio kuuldemäng.
