korter on üüri
ja madrats on õhuke
algab kord aega mil maksame võlad ja
selle idülli me laiali lõhume
mõtleme sellest
kui trammiga sõidame
nuudleid ei osta me kuis enam eal
kui
loteriiga paar miljonit võidame
või tuleb teisiti kes seda
teab
arvata – kunagi neelab meid mammona
öelda ei
oska kas ongi sest kahju
viivuks siis jääme veel lävele
tammuma
põgusalt suudleme läheme lahku
