Tallinnasse oma Guggenheim

Tallinna sadama-alale korraldati arhitektuurivõistlus, kust valiti välja kolm esikoha tööd. Ene Läkk rääkis autoritega võiduideedest.

“Eesti vajab oma Frank Gehryt ja Tallinn oma Guggenheimi,” jäi Tallinna sadama-alale korraldatud arhitektuurivõistlusest kõlama.
“Siia tuleks teha selline asi, et iga turist, kes siia tuleks, lausa ohhetaks,” räägib Tallinna sadama juht Riho Rasmann. Praegu tulevat siia 180 kruiisilaeva aastas, kust 60 protsenti turistidest ei viitsi väljudagi. “Ega ise ka ei tuleks, sest ees paistab mingi kraanaplats olevat, ehkki teatakse küll, et seal kusagil olevat ka põnev vanalinn.”
Kunagi ei teatud ka Baskimaa väikesest, Tallinna-suurusest pealinnast Bilbaost midagi, kuni staararhitekt Frank Gehry projekteeris sinna, jõe kaldale, otse veepiirile hiigelkalakujulise muuseumi. Ekspressiivne hoone on nagu vägev skulptuur ja kõik arhitektuurifriigid räägivad enesestmõistetavalt: “Siis kui ma Bilbaos Guggenheimi muuseumis käisin, siis….”
Millal tuleb aeg, kui nad räägivad: “See juhtus siis, kui ma Tallinnas Gehry kontserdimajas käisin.”
Niisiis toimus Vanasadama arhitektuurivõistlus, kust valiti välja kolm tööd, mis jagasid kolme esikohta. Algul oli mõeldud teha konkurss üheetapilisena, aga et peajagu teistest tugevamat tööd ei olnud, valiti välja kolm võrdset.

“Sadamal oli võistluse eesmärgiks saada hästi palju häid ideid, mida me ka saime,” selgitab Rasmann. “Ja kuna aega on, sest alles 2004 kaob sadamast raudtee ja alles siis, kui oleme Euroliidus, saab avada sadama mereääred rahvale ning hakata ehitama, korraldasime võistluse teise vooru.” Selle tulemused selguvad oktoobris. Pärast seda algab detailplaneeringu tegemine.
Kahju on, et nii magusasse kohta, kui on Tallinna sadama-ala, mis on praegu peaaegu tühi, kuhu planeerimine ja projekteerimine võiks olla iga arhitekti eluunistuseks, oli ainult seitse võistlejat. Mis oli selle põhjuseks? Kas ülesanne tundus liiga keeruline olevat, või on sellele alale juba nii palju konkursse korraldatud ja teostamata planeeringuid tehtud, et keegi enam ei usu sellesse? Keegi ei osanud vastata.

Frank Gehry idee tuli tiimilt (Lembit Tork, Erik Konze, Indrek Pottisep), kes nimetas oma tööd “Oaasiks”. Nemad kujundasid loodekai ümber saareks, mille tõmbenumbriks võiks olla staararhitekti projekteeritud kontserdihoone. See oleks maamärgiks, mida külastataks ainuüksi arhitektuuri pärast. Ehitis, kuhu tuleksid meelsasti ka maailma tippmuusikud.
“Oleme mõlemad (Tork ja Konze – toim.) Torontost pärit ja ka meie mõlema isiklik lemmik Gehry on selles linnas sündinud. Me võiksime temaga ühendust võtta ja küsida: “Kuidas oleks kui sa teeksid Tallinna sellise väikese projekti?””
Tork on veendunud, et kunstiinimene Gehry mõistab, Eestil pole kuigi palju raha sellise asja jaoks, ja võibolla tuleb meile pisut vastu. Tork puutus kunagi staararhitektiga veidi kokku ja teab, et Gehryt võib vähemalt paluda. Bilbao oli ju omal ajal samuti Põhja-Hispaania tundmatu linnake, ent ometi projekteeris Gehry sinna.

Mis oli võistlustöö “Oaas” lähtekohaks?
“Romantika. Vanalinn on koht, kus on põnev uidata. Konkursi eesmärk oli tekitada peale vanalinna veel üks koht, mis oleks omapärane, mis aitaks luua Tallinnale uue tuntuse,” mõtiskleb Erik Konze.
“See peaks olema selline koht, kuhu võid minna ilma kindla sihi ja eesmärgita lihtsalt jalutama, kus on alati meeldiv olla, kus leidub tegevust pere igale liikmele. Mina ei tea praegu Tallinnas sellist paika,” räägib Tork ja meenutab Kanada kogemusi.
Näiteks Vancouveris on üks saar – Granville Island, kus olid väikesed majad ja vanad kalatööstuse hooned. Linnavalitsus otsustas, et sellest saagu koht, kus on palju igasuguseid väikseid ärisid, peaturg vanas kõrgete lagedega turuhoones, rohkesti kohvikuid ja eri rahvuste restorane. Nüüd on sellest saanud väga kuum koht, kuhu ei jäeta Vancouverisse sattudes minemata. See on meelelahutuskoht, mis igal ajal lausa kubiseb rahvast.
Ka Torontos on palju mõnusaid kohti. Toronto on inimese jaoks loodud linn. Umbes 15 aastat tagasi olid Kanada linnad inimväärse keskkonna loomises ameerika omadest oma kümmekond aastat ees (v.a Boston, San Francisco). Ameerika kinnisvaraarendajad kasutasid Kanada firmasid, et luua ka USA linnadesse uut keskkonda. Nad said aru, et linn peaks olema koht, kus on mõnus elada.
“Ka meie lähtusime eelkõige sellest, et inimesel oleks sadama-alale ehitatavates elamutes mõnus elada, et linnakodanikul oleks, kuhu aega veetma tulla, ja turistil oleks põnev ja huvitav,” lisab Tork.
“See on väga päevakohane probleem. Ma vaatan Tartu maantee läbimurdesse ehitatavat uut city’t. Kui inimesel pole eesmärgiks minna ühte kindlasse poodi, pole seal ühtki asja, mis meelitaks teda sinna minema,” arvab Konze.
Peale selle, et Tallinnas napib mõnusatest linnapaikadest, on pealinn ka lastevaenulik. Siin on vaid mõni koht, kuhu väiksemate lastega minna.
“Ei saa ju viia lapsi 45 korda loomaaeda. Ei saa käia ühel suvel 100 korda Rocca al Mare Tivolis,” pahandab Erik.
Tal on idee, et sadama-alal peab olema koht, kuhu võib minna lastega, kuhu võib oma lapsed turvaliselt tunniks-kaheks mängima jätta ja ise šoppama või golfi mängima minna või lihtsalt kohvikus veidi sõpradega lobiseda. See on koht, kus on hoidjad, kes vaatavad laste järele ja veedavad nendega põnevalt aega.
Need küllalt isiklikud lähtekohad innustasid autoreid istuma ööd ja päevad läbi ning komponeerima sadama-alale inimsõbralikku keskkonda.

Tallinna sadama-alal tuleb arvestada Achilleuse kannaga, milleks on kõvad tuuled, parkimisprobleem, ebaselge laevaliikluse mõju ja lai ning ebamugav Põhjaväil. Ühed võistlustööd arvestasid rohkem ühtesid, teised teisi asju.
Võistluspaiku oli kaks – loode- ja lõunaosa.
Lõunaossa olid “Oaasi” autorid kavandanud Põhjaväila hoone, mis jääb väilast põhja, olles niiviisi ühtlasi ka mürabarjääriks. Hoone on pikitud teede läbimiskohtadega, kust avanevad suurepärased vaated merele.
Põhjaväilahoonest veelgi põhja poole jääb astmelise, korrus-korruselt rõdu võrra taanduva lahendusega kaarekujuline korterhoone, mille keskel asub ümmargune suur klaasist turuhoone. See on paik, kuhu autorid on kavandanud ülalkirjeldatud mõnusa paiga – a la Granville Island Vancouveris. Eestimaa külma ja meretuule eest kaitsevad ümmargust hoonet klaasist seinad, mis samas tekitavad tunde, justkui oleksid väljas. Seda tunnet aitavad süvendada hoonesse istutatud igihaljad puud. Hoonet katab purjetaoline katus, mis sümboliseerib Eesti kauaaegset sidet merega. Kaarhoonest mere poole tulevad piklikud, nn maa-mere-hooned, mis ulatuvad mitukümmend meetrit merre.
Loodepoolse võistlusala idaküljel on juba kirjeldatud konserdisaar. Läänekülge, otse mere äärde, on kavandatud ülikoolihoone ja üliõpilasküla. Lähteülesanne nägi ette kavandada väiksemaid, odavamaid hotelle ning ühiselamuid, millega viitas, et seal tahetakse näha noori inimesi.

“Peatänav” on arhitekt Villem Tomiste töö, mida peeti kõige enam läbitöötatuks. Pole ka ime, sest see on Tomistel juba neljas töö sellele alale. Paar aastat tagasi tegi ta mereäärsele alale magistritöö. Mõni aeg hiljem võitsid nad koos Veronika Valguga sama ala (“Russalkast” Katariina kaini) arhitektuurivõistluse, hiljuti aga toimus Admiraliteedi basseini arhitektuurikonkurss, mille esimest ja teist kohta Tomiste jagas välisarhitektidega.
“Minu arust on vanasadama konkursitöö võti selles, kuidas ühendada omavahel kahte võistlusala,” selgitab Tomiste.
Töö ideeks on peatänav, mis kulgeb linnas tavaliselt kõige tähtsama koha peal. Kui sadamalinnal on kõige olulisemaks meri, siis peatänav peaks kulgema mööda mere äärt. Nii on Tomiste pannud ainult jalakäijatele mõeldud peatänava kulgema Kadriorust läbi võistlusala, puudutades vanalinna ja minnes mööda rannaala Paljassaare poole. See peatänav seobki vanasadama alad kokku.
Oluline on, milline on selle peatänava iseloom. Esiteks on see tänav täiesti roheline maastik, mille seest kerkivad väiksed ühiskondlikud hooned, nagu näiteks kohvikud, restoranid, galeriid, raamatukogud. Kogu see maastik on täis tipitud selliseid ehitisi, millel on murukatus, nii et ülevalt vaadates ei saaks arugi, et need on hooned. Ainult eest, läbi klaasfassaadi vaadates võib öelda, millega on tegu. Rohelise tänava mõlemat äärt palistavad kuuekorruselised korterelamud, mis tekitavad nagu seina. Esimestel korrustel on ärid ja poed. Piki tänavat sõidab kiirtramm, autoteed vaid ristuvad selle tänavaga.
Tomiste on oma töös palju vaeva näinud Põhjaväila mugavamaks tegemisega. Praegu moodustab Põhjaväil umbes 60–70 m laiuse autode välja, mis pole kuigi inimsõbralik. Väila teeb laiaks kaks kolme- kuni neljarealist sõidusuunda, mis asetsevad üksteisest küllalt kaugel ja mille keskel on tühi saar või parkla. Kaks sõidusuunda eraldi vaadates pole eriti laiad.
“Põhjaväila kahe teepoole vaheline ala tuleks täis ehitada avalikke hooned. Kui kahel pool Põhjaväila on kuuekorruselised hooned, siis keskel oleksid madalamad, Soolalao-taolised. Kui pärast seda jääb kahele poole kaks neljarealist tänavat, mida ääristavad puud ja laiad kõnniteed, pole hullu midagi.”
Hooned, mis jäävad peatänava ja Põhjaväila vahele, mõjuvad kui kahe tänava vahelised seinad. Läbi neist ei näe, ent mere poole jäävad küljed pakuvad vaateid sadamale ja vee peal toimuvale tegevusele.

Kuidas kulgeb trammitee lõunaosast loodeossa?
Trammitee hakkab minema üle Admiraliteedi basseini avaneva silla. Nii laevad kui trammid sõidavad graafiku alusel. Niisiis sild avaneb nagu iseliikuv uks, mis peaks iseenesest ka atraktiivne olema.
Statsionaarset silda ei saa sinna teha, sest see tuleks tohutu pikkade panduste abil ehitada liiga kõrgele.
Loodekaile olid planeeritud peamiselt elamud, mille esimestel korrustel ka ärid ja poed ning merevaatega kohvikud ja restoranid. Võistlustöö kulminatsioon on lahesopi äärde jääv väljak, mille ühest servast on vaade Oleviste kirikule ja teine suundub peatänavale.
Väljakust ida poole jäävad korterelamud vaheldumisi privaatse haljasalaga, merre aga jookseb ridaelamute riba, igaühel paadi jaoks sadam ja juurdepääs autoga.

“Võistlustöös “Peatänav” meeldis kõigile rohelise peatee idee,” kommenteerib Rasmann. “Et siia on mõeldud ilus Kadrioru pargi pikendus koos rannapromenaadiga. Ent loodekaile planeeritud eramud ja elamud ei ole just kõige geniaalsem idee, sest seal on meri sügav ja möllavad tormid, ei inimesed ega majad pea seal vastu.”
Kui “Oaasil” oli tugev ülemine võistlusala, siis “Peatänaval” just alumine pool. “Peastänavat” hakkab edasi tegema Villem Tomiste ja Kosmos AB.
Kolmanda töö “Magnet”, mille autoreiks Tiit Sild, Maarja Kask ja Indrek Järve, eeliseks oli kogu ala põhjalik linnaehituslik analüüs. Kahjuks nende ideed ei olnud nii hästi välja joonistatud. Täiendavas voorus tuleb autoreil vastavalt täpsustatud tingimustele oma projekte edasi arendada.